Sperm: erinevus redaktsioonide vahel

{{Taksonitabel

| nimi = SpermatozoonSperm

| värv = #D3D3D3

| Gray anatoomia ,lk = 2581243

'''SpermatozoonSperm''' ([[Kreekatuntud keel|kreekakeelsetest]]ka sõnadest "σπέρμα" [[seeme]] ja "ζῷον" [[loomad]], inglise kkui ''spermatozoon'seemnerakk') ehk '''spermatosoid''', '''spermium''' ehkja '''sperm''' või '''seemnerakkspermatosoid''') on enamiku [[suguline sigimine|suguliselt sigivate]] isaste [[organism]]i küps [[sugurakk]] ehk paljunemisrakk.<ref>Meditsiinisõnastik. Tõlkijad [[Katrin Rehemaa]], [[Sirje Ootsing]], [[Laine Trapido]]. Tallinn, 2004, lk 680. ISBN 9985-829-55-7</ref> Inimese sperm sisaldab mehe [[Haploidsus|haploidset]] [[Genoom|genoomi]] (23 [[Kromosoom|kromosoomi]], millest 1 on [[Gonosoom|sugukromosoom]] [[Y-kromosoom|Y]]). Genoom on kokku pakitud [[Rakutuum|tuuma]], mis paikneb spermi peas.

SpermatosoidideSpermide ehkkasvamist spermideja arengutküpsemist nimetatakse [[spermatogenees]]iks. Spermatosoidide küpsemine spermatogeneesis on tuntud kui [[spermiogenees]]iks.

Spermid esinevad kõigis loomarühmades, aga nad on oma kujult, suuruselt ja struktuurilt väga erinevad. Neid jaotatakse üldtunnuste järgi sabaga spermideks (flagellospermid) ja sabata spermideks (aflagelloidsed spermid). Neist viimased on iseloomulikud vaid üksikutele rühmadele [[nematoodid|nematoodide]]e, [[vähilaadsed|vähilaadsete]] ja [[ämblikulaadsed|ämblikulaadsete]] seas.<ref>[[Jüri Kärner]] (1997). ''Sissejuhatus arengubioloogiasse''. Tartu Ülikooli Kirjastus. ISBN 9985-56-284-4</ref>

Isastel [[madu]]del on spermatosoidide ja paaritumishooaja kindlaks määramine veidi raskendatud. Nii näiteks võib soojema kliimaga maades spermatogenees toimuda aastaringseltaasta läbi. Madude suguelundkonna struktuuride ([[munandid]], [[munandimanus]], [[neeru-sugusegmendid]], seemnejuha jpm) uurimiseks tuleb elavad maod enamasti 'ohverdada' (eutaneerida), spermatosoidide uurimiseks võib abi olla [[kloaak|kloaagi]] läbipesust spetsiaalse lahusega.

Küpsenud seemnerakke hoitakse enne [[hemipeenis]]est väljutamist [[seemnejuha]]s.<ref>Roy W. McDiarmid, Mercedes S. Foster, Craig Guyer, J, Whitfiled Gibbons, Neil Chernoff, [http://books.google.ee/books?id=I9R3R_DksFcC&pg=PA160&dq=sperm+in+snakes&hl=et&sa=X&ei=GrWIU561FKmmsQTm94DoBw&ved=0CDQQ6AEwATgK#v=onepage&q=sperm%20in%20snakes&f=false Reptile Biodiversity: Standard Methods for Inventory and Monitoring], lk 159 —– 160, 2012, University of California Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 30.05.2014)<small> (''inglise keeles'')</small> </ref>

Isaste madude poolt kopulatsiooni käigus väljutatud seemnerakkude säilitamise täpseid mehhanisme emase mao kehas käesoleval ajal ei tunta. Emaka-lihasteEmakalihaste 'keerdumise' hüpoteesi ei peeta osadepea uurijatemõned pooltuurijad usaldusväärseks. Ka ei ole selge seemnerakkude säilitamise piirkond emase mao kehas, tõenäoliselt on seemnerakud näiteks [[rästiklased|rästiklastel]], kuni ovulatsioonini, hoiul [[munajuha]]s aga täpse piirkonna osas pole kokkuleppele jõutud, need on kas [[munajuhalehter|munajuhalehtris]] või [[emakas]].<ref>DUSTIN S. SIEGEL, DAVID M. SEVER, [http://www.herpconbio.org/volume_1/issue_2/Siegel_Sever_2006.pdf UTERO-MUSCULAR TWISTING AND SPERM STORAGE IN VIPERIDS], Herpetological Conservation and Biology 1(2):87-92, veebiversioon (vaadatud 30.05.2014)<small> (''inglise keeles'')</small></ref>

Uurijate arvates säilivad isaste madude seemnerakud viljastumisvõimelisena emaste madude munajuhas 5 kuni 75–7 aastani.

Spermid on harilikult nööpnõelakujulised. PiklikuSpermi pea mõõdudpikkus on umbes 5.,1 [[µm]] ja laius 3.,1 µm. KoguSpermi seemnerakupikkus pikkuskoos sabaga on umbes 50 μm. Nende eluiga on 4 ööpäeva.

Seemnerakk koosneb peast, kaelast, vaheosast ja sabast. Peas kannab seemnerakk [[elu]]tähtsat sõnumit [[munarakk|munaraku]] jaoks. Seal asub mehe organismi [[geneetiline info|geneetiline info]], [[haploidsus|haploidsele]] rakule omased 23 [[kromosoom]]i. Info tuleb kiirelt ja effektiivseltefektiivselt kohale toimetada. Sellepärast ongi sperm [[evolutsioon]]iliselt kujunenud võimalikult lihtsa ehitusega, lühikese elueaga rakuks. Spermi ehitus on üldjoontes järgnev: [[info]] on [[DNA]] [[makromolekul]]ide kujul peaosas, jõujaamõieti selle tuumas, jõujaamad – palju [[mitokonder|mitokondreid]] vaheosas ja [[vibur|saba]] ehk flagellum on edasiliikumiseks. Spermi kael sisaldab [[tsentriool]]i, mis siseneb viljastumisel ka munarakku ning algatab munarakus esimese rakujagunemise. Seemneraku pea on kaetud mütsiga, mida nimetatakse akrosoomiks. Seal toodetakse aineid, mille abil saab seemnerakk siseneda munarakku. Seemnerakud liiguvad edasi nagu viburloomad, nende liikumis[[kiirus]] on väga vilgas. Vastuvoolu on see umbes spermi kehapikkuse jagu sekundis.

Kui [[suguküpsus|suguküpsete]] tütarlaste ja [[naine|naiste]] küpsed munarakud on inimorganismi kõige suurema läbimõõduga rakud, siis seemnerakud, vastupidi, on ühed organismi väikseimad (munarakk on seemnerakust tavaliselt umbes 2000 korda suurem). Pisemad on üksnes ilma [[rakutuum]]ata ja mitokondriteta [[erütrotsüüt|punased verelibled]].

SpermatosoideSperme vaatles ja kirjeldas esmakordseltesimesena [[Antoni van Leeuwenhoek]], 1680kes vaatles spermat omaloodud mikroskoobiga. 1679. aastal, kuidavaldatud pidasväitekirjas neidoli [[parasiit]]ideksnende nimeks ''animcalcules''.

Spermid onsarnanevad loomarakkudest kõige sarnasemadenam [[Opisthokonta|tagaviburiliste]] ühiseleühise eellaseleeellasega. Tagaviburilised (''Opisthokonta'') on ühisnimetus suurele eukarüootide rühmale, mille koosseisu kuuluvad kõik looma- ja seeneriigi esindajad ning mõned [[protistid|protistide]]e [[klass (bioloogia)|klassid]]. Nende ühistunnuseks on, et tagaviburiliste ujuvatel rakkudel paikneb liikumist võimaldav [[vibur]] raku tagaosas.

[[Kategooria:BioloogiaArengubioloogia]]