Sperm
See artikkel vajab toimetamist. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Spermatozoon (kreekakeelsetest sõnadest "σπέρμα" seeme ja "ζῷον" loomad, inglise k spermatozoon) ehk spermatosoid, spermium ehk sperm või seemnerakk on enamiku suguliselt sigivate isaste organismi küps sugurakk ehk paljunemisrakk.[1]
Spermatozoon | |
---|---|
Seemnerakk munarakku sisenemist üritamas, et viljastumine saaks toimuda | |
Taksonoomia |
Spermatosoidide ehk spermide arengut nimetatakse spermatogeneesiks. Spermatosoidide küpsemine spermatogeneesis on tuntud kui spermiogeneesiks.
Seemnerakkudest koosneb osaliselt ka seemnevedelik.
Iseloomustus
Spermid esinevad kõigis loomarühmades, aga nad on oma kujult, suuruselt ja struktuurilt väga erinevad. Neid jaotatakse üldtunnuste järgi sabaga spermideks (flagellospermid) ja sabata spermideks (aflagelloidsed spermid). Neist viimased on iseloomulikud vaid üksikutele rühmadele nematoodide, vähilaadsete ja ämblikulaadsete seas.[2]
Roomajatel
Madudel
Isastel madudel on spermatosoidide ja paaritumishooaja kindlaks määramine veidi raskendatud. Nii näiteks võib soojema kliimaga maades spermatogenees toimuda aastaringselt. Madude suguelundkonna struktuuride (munandid, munandimanus, neeru-sugusegmendid, seemnejuha jpm) uurimiseks tuleb elavad maod enamasti 'ohverdada' (eutaneerida), spermatosoidide uurimiseks võib abi olla kloaagi läbipesust spetsiaalse lahusega.
Küpsenud seemnerakke hoitakse enne hemipeenisest väljutamist seemnejuhas.[3]
Emaste madude munajuhas
Isaste madude poolt kopulatsiooni käigus väljutatud seemnerakkude säilitamise täpseid mehhanisme emase mao kehas käesoleval ajal ei tunta. Emaka-lihaste 'keerdumise' hüpoteesi ei peeta osade uurijate poolt usaldusväärseks. Ka ei ole selge seemnerakkude säilitamise piirkond emase mao kehas, tõenäoliselt on seemnerakud näiteks rästiklastel, kuni ovulatsioonini, hoiul munajuhas aga täpse piirkonna osas pole kokkuleppele jõutud, need on kas munajuhalehtris või emakas.[4]
Uurijate arvates säilivad isaste madude seemnerakud viljastumisvõimelisena emaste madude munajuhas 5 kuni 7 aastani.
Imetajatel
Meestel
Spermid on harilikult nööpnõelakujulised, umbes 50 μm pikkused ja nende eluiga on 4 ööpäeva. Seemnerakk koosneb peast, kaelast, vaheosast ja sabast. Nende liikumiskiirus vastuvoolu on umbes spermi kehapikkuse jagu sekundis. Kui suguküpsete tütarlaste ja naiste küpsed munarakud on inimorganismi kõige suurema läbimõõduga rakud, siis seemnerakud, vastupidi, on ühed väikseimad.
Ajaloolist
Spermatosoide kirjeldas esmakordselt Antoni van Leeuwenhoek 1680. aastal, kuid pidas neid parasiitideks.
Spermid on loomarakkudest kõige sarnasemad tagaviburiliste ühisele eellasele. Tagaviburilised (Opisthokonta) on ühisnimetus suurele eukarüootide rühmale, mille koosseisu kuuluvad kõik looma- ja seeneriigi esindajad ning mõned protistide klassid. Nende ühistunnuseks on, et tagaviburiliste ujuvatel rakkudel paikneb liikumist võimaldav vibur raku tagaosas.
Vaata ka
Viited
- ↑ Meditsiinisõnastik. Tõlkijad Katrin Rehemaa, Sirje Ootsing, Laine Trapido. Tallinn, 2004, lk 680. ISBN 9985-829-55-7
- ↑ Jüri Kärner (1997). Sissejuhatus arengubioloogiasse. Tartu Ülikooli Kirjastus. ISBN 9985-56-284-4
- ↑ Roy W. McDiarmid, Mercedes S. Foster, Craig Guyer, J, Whitfiled Gibbons, Neil Chernoff, Reptile Biodiversity: Standard Methods for Inventory and Monitoring, lk 159 — 160, 2012, University of California Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 30.05.2014) (inglise keeles)
- ↑ DUSTIN S. SIEGEL, DAVID M. SEVER, UTERO-MUSCULAR TWISTING AND SPERM STORAGE IN VIPERIDS, Herpetological Conservation and Biology 1(2):87-92, veebiversioon (vaadatud 30.05.2014) (inglise keeles)
Välislingid
- Rainer Kerge. Valk, kelle korraldusel küpseb muna ja valmib seeme Eesti Loodus, 2012/02
- Piret Pappel. Laisa sabaga sperm jaole ei pääse Novaator, 2. jaanuar 2012
- Piret Pappel. Foto: Spermatosoidide sõda Novaator, 1. oktoober 2013
- Piret Pappel. Leiti vanimad seemnerakkude kivistised Novaator, 14. mai 2014