Aivo Lõhmus

Eesti kirjanik, tõlkija ja kirjanduskriitik

Aivo Lõhmus (21. juuli 1950 Varbuse küla, Kõlleste vald, Võrumaa28. märts 2005 Tartu) oli eesti kirjanik ja tõlkija.

Ta õppis 1957–1965 Karaski 8-klassilises Koolis, lõpetas 1969. aastal Tallinna Polütehnikumi automaatika ja telemehhaanikaaparatuuri tootmise erialal, 1970. aastal Tallinna 15. Töölisnoorte Keskkooli ja 1976. aastal Tartu Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonna eesti filoloogina.

Ta töötas 1974–1979 ajaleht Edasi kultuuriosakonna korrespondendina, hiljem Raadio-Telekeskuse Tartu osakonna meistrina. Ta oli aastatel 19851997 Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna konsultant ja majandusjuhataja. Septembrist 1992 kuni detsembrini 1993 oli ta Hommikulehe kultuuriosakonna Tartu toimetaja. Märtsist 1994 kuni jaanuarini 1996 oli ta Kultuurilehe Tartu toimetaja. Järgnevalt oli ta vabakutseline kirjanik, tõlkija ja toimetaja.

Ta oli Eesti Kongressi liige.

Looming

muuda

Väärtustas loodust ja armastusel põhinevat perekonnaelu kui inimese hingelise tasakaalu peamisi allikaid. Ta on kirjutanud ka kirjanduskriitikat ja tõlkinud kümmekond raamatut, peamiselt soome keelest.

Artikleid raamatute hävitamisest

muuda

Aivo Lõhmus on esimesena lähemalt uurinud raamatute hävitamist Eestis 1940.–1950. aastatel. Ta avaldas artiklid "Iga raamat on ime" (Edasi 21. ja 22. jaanuar 1988; uustrükk kriitikakogumikus "Võim ja vari", 2002, lk 12–22) ja "Raamatu saatusest Eestis" (Videvik nr 44/46, 2000, november); pikem artikkel sama pealkirjaga "Raamatu saatusest Eestis" ilmus kogumikus "Raamatu osa Eesti arengus" (Eesti Raamatu Aasta avakonverentsi ettekanded Tartus 6.–7. aprillil 2000, Tartu 2001, lk 85–95). Tema kokkuvõtte kohaselt on Eestis Nõukogude võimu poolt hävitatud 20–26 miljonit raamatut (+ veel ajakirjad), üldkahju moodustab 1940. aasta seisuga umbes 100 miljonit krooni ja 2002. aasta vääringusse ümberarvestatult üle 5 miljardi krooni.

Luulekogud

muuda

Näidend

muuda
  • "Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl" (võru keeles, koos Madis Kõivuga, 1987). Näidendit on lavastatud lavakunstikateedris 1993, Soomes Varkause teatris 1996 ja Eesti Draamateatris 2019.
    • Mati Hint. "Ja kõik süüd om veren" (näidendi "Põud ja vihm..." arvustus). Looming 1987, nr 10, lk 1415–1416
    • Kauksi Ülle. "Üte jutiga kellega ja mille" (näidendi "Põud ja vihm..." arvustus). Looming 1987, nr 10, lk 1416–1417

Romaan

muuda
  • "Alla orgu ja üle jõe" (1988)
    • Mati Hint. "Pretensioonitu kirjanduse malbed võlud" (romaani "Alla orgu ja üle jõe" arvustus). Looming 1988, nr 12, lk 1704–1707
    • Ülo Tonts. "Hardo Tomera ja teised" (romaani "Alla orgu ja üle jõe" arvustus). Keel ja Kirjandus 1989, nr 1, lk 52–53
    • Kalev Kesküla. "Vaikelu väikeses Eesti linnas". Vikerkaar 1989, nr 1, lk 80–81
    • Ivar Grünthal. "Tartu romaan" ("Alla orgu ja üle jõe"). Tulimuld 1990, nr 2, lk 109–111

Kriitikakogumik

muuda
  • "Võim ja vari. Lugusid kaugematest ja lähematest aegadest". 2002)
    • Aivar Kull. "Aivo Lõhmuse heitlus ajavaimuga" (kriitikakogumiku "Võim ja vari" arvustus). Looming 2003, nr 6, lk 946–948
    • Aivar Kull. "Kulli pilk". Tartu 2005, lk 421–424

Tõlkeid

muuda

Liikmesus

muuda

Isiklikku

muuda

Aivo Lõhmus on olnud abielus kirjandusteadlase ja -kriitiku Ele Süvalepaga. Nende poeg on bioloog Asko Lõhmus.

Alates 1987. aastast oli ta abielus ajakirjanik Maarja Lõhmusega.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda