Albert Edelfelt

Albert Edelfelt oma stuudios Pariisis umbes 1900. aasta paiku.

Albert Gustaf Aristides Edelfelt (21. juuli 1854 Porvoo – 18. august 1905 Porvoo (Haikko)) oli soomerootsi maalikunstnik.

Ta oli arhitekt Carl Albert Edelfelti poeg. Isa suri 1869.

Albert õppis kunsti Antwerpenis (1873–1874), Pariisis (1874–1878) ja Peterburis (1881–1882).

Edelfelt alustas ajalooliste maalidega, kuid hiljem maalis romantilisi ja naturalistlikke teoseid. Ta portreteeris hulka oma aja kuulsusi, näiteks Louis Pasteuri (1885), ooperilauljat Aino Acktéd (1901) ja Nikolai II (1896).

Ta on illustreerinud Johan Ludvig Runebergi luuletusi ja Zacharias Topeliuse muinasjutte.

Teoseid

• Naisakt ("Kvinnlig modellstudie, 1874)
• "Hertsog Karl teotamas Klaus Flemingi surnukeha" ("Hertig Karl skymfande Klaus Flemings lik", 1874)
• Ellen Edelfelti portree (1876)
• "Kuninganna Blanka" ("Drottning Blanka", 1877)
• "Hertsog Karl teotamas Klaus Flemingi surnukeha" ("Hertig Karl skymfande Klaus Flemings lik", 1878)
• "Lapse matused" (1879)
• "Noor naine oma buduaaris" ("Ung kvinna i sin budoir", 1879)
• "Rannakivid Haikkos" ("Strandstenar på Haiko", 1880)
• "Jumalateenistus Uusimaa saarestikus" (1881)
• "Merel" (1883)
• "Virginie" (1883)
• Louis Pasteuri portree (1885)
• "August" (Augusti; 1886)
• "Ruokalahe naised kirikuesisel" (1887)
• Autoportree ("Självporträtt", umbes 1887–1890)
• "Kristus ja Magdaleena" (1890)
• "Porilaste marss" ("Björneborgarnas marsch", 1890)
• "Vaarikad" ("Smultron", 1890)
• "Turu akadeemia sisseõnnistamise rongkäik 1840" (1891)
• "Porilaste marss" (1892)
• "Pesijad" (1893)
• "Kalurid kaugelt saarelt" (1898)
• "Wilhelm con Schwerins död" (1900)
• Autoportree ("Självporträtt", 1902)
• "Tänav Porvoos" ("Gata i Borgå", 1902)
• "Georg Carl von Döbeln" (1903)
• "Esimene lumi" ("Den första snön", aeg teadmata)
• "Vees" ("I vattnet", aeg teadmata)
• "Per Brahe" (aeg teadmata)
• "Döbeln Jutase all" ("Döbeln vid Jutas", aeg teadmata)
• "Gustav IV Adolf" (aeg teadmata)
• "Sandels han satt i Pardala by, Åt frukost i allsköns ro." (aeg teadmata)

Tunnustused

Aastal 1881 valiti ta Peterburi Kunstide Akadeemia liikmeks (Soome kuulus siis Venemaa koosseisu) ja 1895 Soome Kunstnike Liidu esimeheks. Aastal 1900 sai ta kuldmedali Pariisi maailmanäituselt.

Isiklikku

Edelfeltil oli naistemehe kuulsus. Tema salapärastest suhetest naistega on jutustatud palju lugusid, mille tõele vastavust on raske kindlaks teha.

Ville Vallgreni andmetel tutvus Edelfelt 1879. aasta lõpus või 1880. aasta kevadel noore kaunitariga, kes on tuntud Virginie nime all. Virginiest sai tema modell ja Edelfelt armus temasse. Nad hakkasid koos elama. Arvatavasti 1880 sündis nande esimene laps. Samal ajal tekkis Albertis, kes oli Peterburis maalimas, suhe peenest perekonnast pärineva Sophie Manzeyga). Aastal 1881 kolis Virginie Genfi. 1881. aasta lõpus ja 1882. aasta alguses töötas Edelfelt Peterburis, kurameerides Sophiega. Kevadel 1882 naasis ta Pariisi ning suvel tuli tema juurde tagasi ka Virginie. Arvatavasti siis jäi Virginie uuesti rasedaks ja sai teise lapse. Bertel Hintze arvates maalis Edelfelt Virginie'd viimast korda kevadel 1883. Kevade alguses tulid ema ning õde Berta Albertile külla. Suve lõpu veetsid nad koos maal Haikkos. Lõplikult katkesid suhted Virginiega arvatavasti 1894. aasta alguses. Abiellumist Virginiega takistas tolle madal päritolu.

Virginie teema tõi Edelfelti uurimisse Bertel Hintze, kes tuvastas mitme Edelfelti maali modellina Virginie ning kasutas Ville Vallgreni väga elavaid mälestusi. Hiljuti on seda entusiastlikult käsitlenud Anna Kortelainen. Marina Catani eitab, et maalil "Lugev pariisitar" on kujutatud sama naist, keda võib näha 1883. aasta maalil, mida Hintzele toetudes nimetatakse "Virginie'ks". Catani eitab ka seda, et Edelfeltil sai olla pikaajaline suhe ja lapsed ilma perekonna teadmata. Edelfelti uurijatel ei ole kindlust ka selles, kas Edelfelt oli Virginie' laste isa.

Sophie Manzeyga oli Eedelfeltil pikk armulugu ning nad olid isegi mõned tunnid kihlatud. Sophie andis vastuolulisi vastuseid, ent lõpuks abiellus perekonna survel teisega.

Aastal 1888 abiellus Albert Edelfelt oma noorpõlvesõbratari paruness Ellan de la Chapelle'iga (õieti Anna Elisa de la Chapelle), parun Karl Viktor de la Chapelle'i tütrega, keda perekond pidas tema positsioonile vastavaks partiiks. Lisaks peeti teda Helsingi kauneimaks neiuks. Aastal 1891 kolisid nad naise soovil Pariisist Helsingisse. Pärast seda olid nad koos ainult suvekuudel, sest Albert veetis suurema osa ajast Pariisis, Ellan aga jäi Soome. Edelfelti sõnul kestis nende abieluõnn ainult kaks nädalat.

Neil oli üks laps, poeg Erik (23. november 1888 – 1910), kes suri Montpellier's tiisikusse ja kellel lapsi ei olnud.

Kirjandus

• Marina Catani. "Pariisi, kevään ja elämän tuoksu".
• Anna Kortelainen. "Virginie! Albert Edelfeltin rakastajattaren tarina", 2002.
• Anna Kortelainen. "Puolivillissä puutarhassa".