Teise laine feminism

Teise laine feminism (second-wave feminism) on peamiselt 1960 - 1970 aastatel toimunud feministlik liikumimine, mil feministid jaotusid vastavalt oma poliitilistele vaadetele.

USAs sai feminism uut hoogu sisse 1960-ndate teisel poolel, mil Women's Liberation Movement leidis oma alguse tsiviilõigustest, Vietnami sõja vastasusest ja üliõpilaste liikumisest 1960-ndatel aastatel. Osa feministe, nagu Betty Friedan, kogesid edutut võitlust võrdse palga eest ja soolise diskrimineerimise eest ning teisalt kogeti (Anne Koedt, 1968), et naisliikumise naised leidsid end igal pool ja igal tasemel mängimas teisejärgulist rolli ning kui algul arvati tegu olevat personaalsete probleemidega, siis tasapisi hakkas selgus, et probleemid on hoopiski sotsiaalset ja poliitilist laadi. Kate Millett leidis, et 1920. aastal alanud vasturünnaku poolt ajutiselt peatatud feminism elustub jälle ja see võib nüüd lõpuks täita oma eesmärgi - vabastada pool rassi oma igipõlisest allumusest. Miss America iludusvõistlusega seoses kirjutas Robin Morgan, et naise roll on olla sunnitud mängima apoliitilist, solvumatut, passiivset, delikaatset (kuid orjatööst rõõmsat) "asja".

Inglismaal kujunesid sündmused teise lainega seoses veidi teisiti. 1960-ndatel moodustus Equal Rights grupp, kes võitles töö võrdse tasustamise eest, radikaalne ja poliitiliselt vasakpoolne British Women's Liberation Movement moodustus marksistlik-sotsialistlikust suunast, erinevalt USAs domineerivast liberaal- ja radikaalfeminismist. Vaatamata erinevustele kõlas 1970 aastal korraldatud Women's Liberation konverentsil üleskutse, et "me tunneme, et meil on ühine eesmärk ja me oleme ühinenud, meil peaks olema üks feminism" ning sellel konverentsil formuleeriti neli põhilist nõuet: võrdne palk, võrdne haridus ja võimalused, 24-tunnine lastehoid ning vaba kontratseptsioon ja abort nõudmisel.

Kuid põhjusi ja erinevusi feministliku liikumise jagunemiseks oli palju. Kui USAs rõhutati, et mustadel lasub kahekordne rõhutuse koorem - rassiline ja sooline, siis Britannias kujunes kõige põhjapanevamaks jagunemine pigem klassi, kui rassi alusel. USAs astusid ühelt poolt üles oma nõudmistega radikaalfeministidest eraldunud lesbid ja vastukaaluks siis ka heteroseksualistid ning teiselt poolt liberaalfeministid seadsid esikohale pere- ja seksuaalpoliitika. Britannias aga toimus feministide jagunemine pigem sotsialistide ja psühhoanalüütiliseks feminismiks. Lisaks tekkis ka materialismi feministid, kes osutasid sotsiaalsetele ja majanduslikele juurtele kui naise rõhumise põhjustele. Prantsuse feminism toetus samuti rohkem psühhoanalüüsile ja õõnestas feminismi ühtsust poliitilise võitlusega, milles sotsiaalsed ja poliitilised eesmärgid peaksid olema jagatud vastavalt sotsiaalsele identiteedile. Seega, vaatamata üleskutsetele "õeskonna" ühtsuseks, on teoreetilised erinevused ja poliitilised kõrvalekaldumised kogu aeg silmatorkavad.

Teise laine feministe

Vaata ka