What do you think?
Rate this book
Palk. Talvepäevik
Kell saab üksteist ja väljas on metalne talvevalgus. Pisut alla nulli. Jah, selline valgus, mis on, kui talv on tõesti käes ja sa näed, et ta ongi käes. Lund pole. Meri: hall.
Ma ei küsi endalt ammu, kus ma vea tegin. Ainult vigu olengi teinud. Kõige õigemad sammud on osutunud kõige suuremateks vigadeks. Vead kõiguvad mu selja taga nagu mets talvetuules, vaikselt kohisedes.
„Palk“ on ühe kaotuse kroonika. Ja siis veel teise, ootamatu. Või kas on olemas oodatud kaotusi? Me mängime ju elus ikka võidu peale. Ja kaotame. Ja kaotame. Ja kaotame. Aga imelik asi – kuskilt me võtame jõu ennast jälle püsti ajada ja minna. See on valus nagu sündimine. Ja ometi... võimalik?
Ma ei küsi endalt ammu, kus ma vea tegin. Ainult vigu olengi teinud. Kõige õigemad sammud on osutunud kõige suuremateks vigadeks. Vead kõiguvad mu selja taga nagu mets talvetuules, vaikselt kohisedes.
„Palk“ on ühe kaotuse kroonika. Ja siis veel teise, ootamatu. Või kas on olemas oodatud kaotusi? Me mängime ju elus ikka võidu peale. Ja kaotame. Ja kaotame. Ja kaotame. Aga imelik asi – kuskilt me võtame jõu ennast jälle püsti ajada ja minna. See on valus nagu sündimine. Ja ometi... võimalik?
272 pages, Paperback
Published January 1, 2021
About the author
Tõnu Õnnepalu
52 books103 followersAn Estonian author and poet who also writes as Emil Tode and Anton Nigov.
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 34 reviews
January 3, 2022
Täiesti minu masti jauramine ja heietamine. Looduskirjeldused ja kohalik kirjanduselu, väikesed intriigid ja solvumised, kirglik kirjanikupalga teema, väidetav põlu alla sattumine, OÜtamine jms. See kõik siis selline kergemat sorti foon, keerulisemaks läheb isa surma ja depressiooni osas, ent needki jutud siiski mõistlikud ja meeldivad. Südamlikud ja siirad.
Üsna raskemeelne kraam, nagu Õnnepalul ikka viimasel ajal. Tagasi vaatamine, kahetsemine, valesti elatud elu, valed otsused, valed armukesed, surma ootamine, aga samas ka mitte... Kas nii või naa, kas siia või sinna... Palju segadust ja keerulisi dilemmasid.
Saarelt lahkumine, jälle uus maja, mida üles vuntsima hakata. No kõik see vana ja tuttav teema. Nii et kui see sulle meeldis juba ennemuiste, siis meeldib ka see raamat. Kui väänlesid igavuses ja ahastuses Õnnepalu eelmisi asju lugedes, siis ära hakka seda üldse ette võtmagi.
Mulle meeldis.
Üsna raskemeelne kraam, nagu Õnnepalul ikka viimasel ajal. Tagasi vaatamine, kahetsemine, valesti elatud elu, valed otsused, valed armukesed, surma ootamine, aga samas ka mitte... Kas nii või naa, kas siia või sinna... Palju segadust ja keerulisi dilemmasid.
Saarelt lahkumine, jälle uus maja, mida üles vuntsima hakata. No kõik see vana ja tuttav teema. Nii et kui see sulle meeldis juba ennemuiste, siis meeldib ka see raamat. Kui väänlesid igavuses ja ahastuses Õnnepalu eelmisi asju lugedes, siis ära hakka seda üldse ette võtmagi.
Mulle meeldis.
December 30, 2021
„Sa seisad seal keset tuba ja tunned enda ümber seda jäist tühjust. Eriti kui väljas on kevad. Sees on igavene talv.”
Nende paari kuuga, mille jooksul raamat kirja on pandud, on tuntav autori meelestatuse muutumine: esmalt on ta paras salty bitch, ent vaikselt see kibedus leebub. Ometi püsib nukrus, mis algusest peale vaevanud on; kuhu tal niiväga ongi kaduda. Õnnepalu on suutnud leida sõnad tunnetele, mis mind keeletuks on jätnud. Lugedes on meeletult äratundmishetki; ridu, mis pakuvad lohutust: ma ei ole üksi (ja mõnel teisel on seis hullemgi!) Ei saa ka eitada, et mõneti tõmbas raamat silma märjaks. Järelsõna, mis on jupp aega hiljem kirjutatud ja vaat et positiivses võtmes, tuletas meelde, et ühel hetkel oledki augu põhja välja jõudnud ja edasi saad ainult üles ronida (või oma lõpmatus masenduses edasi kügeleda). Ja oli taas äratundmine: lõpuks otsustamine, et vajad abi ja otsid selle abi. Kuni elad, ei ole ükski asi lõplik. Ka mitte valu.
Nende paari kuuga, mille jooksul raamat kirja on pandud, on tuntav autori meelestatuse muutumine: esmalt on ta paras salty bitch, ent vaikselt see kibedus leebub. Ometi püsib nukrus, mis algusest peale vaevanud on; kuhu tal niiväga ongi kaduda. Õnnepalu on suutnud leida sõnad tunnetele, mis mind keeletuks on jätnud. Lugedes on meeletult äratundmishetki; ridu, mis pakuvad lohutust: ma ei ole üksi (ja mõnel teisel on seis hullemgi!) Ei saa ka eitada, et mõneti tõmbas raamat silma märjaks. Järelsõna, mis on jupp aega hiljem kirjutatud ja vaat et positiivses võtmes, tuletas meelde, et ühel hetkel oledki augu põhja välja jõudnud ja edasi saad ainult üles ronida (või oma lõpmatus masenduses edasi kügeleda). Ja oli taas äratundmine: lõpuks otsustamine, et vajad abi ja otsid selle abi. Kuni elad, ei ole ükski asi lõplik. Ka mitte valu.
August 3, 2022
oh, vist on Õ suutnud kirjutada veel ühe raamatu, kus ta ei kirjutagi Pariisis Piiririiki :) ei tea, kas see mälestus hakkab aastatega tuhmuma tal... või olen ise tähelepanematu ja jätsin sellesuunalised viited märkamata. vahet pole.
mulle muidugi meeldis, sest mulle lihtsalt meeldib, kuidas see mees pajatab oma elust ja asjadest. olen ka sihitumat jauramist talt lugenud ja nautinud, aga siin on fookus täitsa olemas - talvepäevikus on juttu kirjanikupalgast ja sellest loobumisest, depressioonist, isa surmast, teisest talvest Vilsanidl. pärast on juurde kirjutatud tükk maad optimistlikum "ja mis siis edasi sai" järelsõna. uus kodu ja uus töö ja jälle uus maja, mida ehitada, ja pole seda depressiooni enam kusagil.
ja ma ei tea, minul oli huvitav lugeda ühe teise inimese ausaid mõtteid neil põhiliselt ju tabuteemadel, raha ja masendus ja surm. ehkki ikka üsna imestama võtab, kuidas saab ühel inimesel raha kui sellisega nii... veider suhe olla. aga on nagu on. ja mind ikkagi kõnetavad ka need surevate vanemate voodiservadel istumise lood ka alati. ega siin ilusat midagi pole, aga kui juba on nii, et kõik, kes sellest räägivad, räägivad põhimõtteliselt sama lugu, siis tundub, et seal on mingi sügavam tõde. et on need elud nii erinevad, kui nad on, surmad on ikkagi kõik ühesugused lõpuks.
mulle muidugi meeldis, sest mulle lihtsalt meeldib, kuidas see mees pajatab oma elust ja asjadest. olen ka sihitumat jauramist talt lugenud ja nautinud, aga siin on fookus täitsa olemas - talvepäevikus on juttu kirjanikupalgast ja sellest loobumisest, depressioonist, isa surmast, teisest talvest Vilsanidl. pärast on juurde kirjutatud tükk maad optimistlikum "ja mis siis edasi sai" järelsõna. uus kodu ja uus töö ja jälle uus maja, mida ehitada, ja pole seda depressiooni enam kusagil.
ja ma ei tea, minul oli huvitav lugeda ühe teise inimese ausaid mõtteid neil põhiliselt ju tabuteemadel, raha ja masendus ja surm. ehkki ikka üsna imestama võtab, kuidas saab ühel inimesel raha kui sellisega nii... veider suhe olla. aga on nagu on. ja mind ikkagi kõnetavad ka need surevate vanemate voodiservadel istumise lood ka alati. ega siin ilusat midagi pole, aga kui juba on nii, et kõik, kes sellest räägivad, räägivad põhimõtteliselt sama lugu, siis tundub, et seal on mingi sügavam tõde. et on need elud nii erinevad, kui nad on, surmad on ikkagi kõik ühesugused lõpuks.
December 31, 2023
Õnnepalu "Palk" on kirjutatud päevikuvormis ja kajastab kirjaniku elusündmusi: kirjanikupalgast loobumine, elu saarel ja isa surm. Päeviku vorm iseenesest tingib pihtimuslikkuse ja Õnnepalu tõepoolest pihib oma mõtteid, saladusi ja ka muret. Esmane probleem ongi kirjaniku palgast loobumine – Õnnepalu tunneb, et see ahistab teda, kuigi samal ajal annab ta endale aru, et raha on ju elamiseks vaja, ning tunneb loobumise pärast kahetsustki. Ometi tunnetab Õnnepalu, et kirjanikupalk paneb ta õlule kohustused, mida ta ehk ei suuda kanda – ta vajab vabadust.
Teine oluline suund raamatus on suhted vanematega. Emast räägib ta kohe minevikuvormis, kuid isa veel elab ja soovib elada saja aastani. Kuigi isa on vana ja haige, tuleb isa surm ikkagi ootamatult ja see muserdab kirjanikku.
Isa surmast kasvab välja kolmas oluline teema: depressioon. Kui paljudele tundub Õnnepalu romaan tüütu vingumisena, siis samas ei tohi unustada, et depressioon on haigus. Raamat annab (hea?) ülevaate, kuidas depressioon inimest tabab. Kahtlustan, et Õnnepalu pani kirjanikupalgast loobuma just depressioon – väärtusetustunne ei luba tal raha vastu võtta. Kuigi Õnnepalu on Eestis hinnatud autor, siis ometi tundub ta arvavat, et väärtuslikud on ainult maailmakirjanikud.
Depressioon süveneb muidugi isa surma järel, kuni ühel hetkel päevik katkeb. On aru saada, et kirjanik on jõudnud nn musta auku, kust on raske omal jõul välja ronida. Eelnevad arutlused enesetapu üle panevad lugeja muretsema – kas Õnnepalu tõesti tahab seda teha? Õnneks annab romaani epiloog meile ülevaate autori paranemisest: isalt saadud pärandus annab justkui tõuke elamiseks ja psühhiaatri poole pöördumiseks, kuigi psühhiaatri juurde jõudes on ta juba tööteraapia abil tervenenud.
Mulle isiklikult Õnnepalu romaan väga meeldis. Seda teost võiks võtta kui hoiatusromaani, et märgata, kui keegi lähedastest hakkab kukkuma musta auku.
Teine oluline suund raamatus on suhted vanematega. Emast räägib ta kohe minevikuvormis, kuid isa veel elab ja soovib elada saja aastani. Kuigi isa on vana ja haige, tuleb isa surm ikkagi ootamatult ja see muserdab kirjanikku.
Isa surmast kasvab välja kolmas oluline teema: depressioon. Kui paljudele tundub Õnnepalu romaan tüütu vingumisena, siis samas ei tohi unustada, et depressioon on haigus. Raamat annab (hea?) ülevaate, kuidas depressioon inimest tabab. Kahtlustan, et Õnnepalu pani kirjanikupalgast loobuma just depressioon – väärtusetustunne ei luba tal raha vastu võtta. Kuigi Õnnepalu on Eestis hinnatud autor, siis ometi tundub ta arvavat, et väärtuslikud on ainult maailmakirjanikud.
Depressioon süveneb muidugi isa surma järel, kuni ühel hetkel päevik katkeb. On aru saada, et kirjanik on jõudnud nn musta auku, kust on raske omal jõul välja ronida. Eelnevad arutlused enesetapu üle panevad lugeja muretsema – kas Õnnepalu tõesti tahab seda teha? Õnneks annab romaani epiloog meile ülevaate autori paranemisest: isalt saadud pärandus annab justkui tõuke elamiseks ja psühhiaatri poole pöördumiseks, kuigi psühhiaatri juurde jõudes on ta juba tööteraapia abil tervenenud.
Mulle isiklikult Õnnepalu romaan väga meeldis. Seda teost võiks võtta kui hoiatusromaani, et märgata, kui keegi lähedastest hakkab kukkuma musta auku.
December 17, 2021
Nii palju äratundmisi. See raamat justkui kallistas!
September 11, 2022
eesti kirjanduse salty bitch
February 8, 2022
„Kust me küll võtame teele minnes kogu selle metsiku lootuse? Ettekujutuse, et jõuame kuhugi välja. Ja kuhu me ta tee peal kaotame? Kahjuks ei saa ka tagasi otsima minna. Kuskil ta seal peaks olema. Tuul puhub vastu ja kannab teda kaugemale.”
---
„Elan nii ruttu kõik kohad ja olukorrad minevikuks.”
---
Pani mõtlema, tundma ja ära tundma. Ühtlasi praegu kestab veel parim aastaaeg selle raamatu lugemiseks.
Aitäh Gregorile soovituse eest!
---
„Elan nii ruttu kõik kohad ja olukorrad minevikuks.”
---
Pani mõtlema, tundma ja ära tundma. Ühtlasi praegu kestab veel parim aastaaeg selle raamatu lugemiseks.
Aitäh Gregorile soovituse eest!
January 14, 2022
Nagu Mae Lender kenasti kirjutas, et suurelt jaolt tegemist on heietamisega, aga sellest pole hullu sest ma ise olen ka suur heietaja ning kui keegi heietab seda nii profilt nagu Õnnepalu oskab, siis andke aga lugeda. Mulle igatahes meeldis.
Selles suhtes, et mingil põhjusel pole ma ammu Õnnepalu lugenud (kui Tõnu julges kirjutada avalikult paljudest asjadest, julgen mina ka selle fakti nüüd välja öelda :D). Igatahes "see" kirjanduslik süütus nüüd läks ja oh õudu, kuna meeldis, siis ma pean end panema järjekorda tema varasematele teostele (järjekorrad tekitavad minust alati pinget ja õudu - kas sa inimene mõtlesid ka kui kirjutasid, milleni see kõik mind viia võib. Õ mu peas vastab hetkel, et kes krt sul mind lugeda käskis :).
Raamat ise jaguneb eri teemade vahel. On seda palga ümber jauramist ja sisevaatlusi enda deemonitele, aga on ka kurba osa (hüvastijätt isaga).
Mis puudutab deemonit, siis mina sain igatahes vastuse, kuhu minu deemon kaob periooditi. Eks ikka Õnnepalu juurde! Ilmub tegelane täpselt samamoodi täiesti lambist, kükitab voodinurgal, jõllitab sind pingsalt (ega ta ei räägi nagu Tõnu ütles, me suudame ise oma peas neid dialooge tekitada, tal pole vajagi). Mõlemad kusjuures üritame teda ignoreerida ja teeme tähtsa näo pähe, et meil on kiire ja meil ei ole aega depressiooniks (mulle tundus lugedes, et mina olen profim, ehk vaene Õ, deemon on seepärast sinu juures suurema osa ajast).
Õnnepalule tahtsin juba kirjutada, et tead mine tööle, seal tapetakse su mõtted nii kiirelt ära, vurad nagu orav rattas, sul pole aega mõelda, kui õudne su elu on! Aga näed raamatu lõpus ta jõudis ise samale arusaamale ja võttis puukoolis töö vastu (ainult, et temal on seal liialt vabadust, ikka jõuab mõelda!).
Selles suhtes, et mingil põhjusel pole ma ammu Õnnepalu lugenud (kui Tõnu julges kirjutada avalikult paljudest asjadest, julgen mina ka selle fakti nüüd välja öelda :D). Igatahes "see" kirjanduslik süütus nüüd läks ja oh õudu, kuna meeldis, siis ma pean end panema järjekorda tema varasematele teostele (järjekorrad tekitavad minust alati pinget ja õudu - kas sa inimene mõtlesid ka kui kirjutasid, milleni see kõik mind viia võib. Õ mu peas vastab hetkel, et kes krt sul mind lugeda käskis :).
Raamat ise jaguneb eri teemade vahel. On seda palga ümber jauramist ja sisevaatlusi enda deemonitele, aga on ka kurba osa (hüvastijätt isaga).
Mis puudutab deemonit, siis mina sain igatahes vastuse, kuhu minu deemon kaob periooditi. Eks ikka Õnnepalu juurde! Ilmub tegelane täpselt samamoodi täiesti lambist, kükitab voodinurgal, jõllitab sind pingsalt (ega ta ei räägi nagu Tõnu ütles, me suudame ise oma peas neid dialooge tekitada, tal pole vajagi). Mõlemad kusjuures üritame teda ignoreerida ja teeme tähtsa näo pähe, et meil on kiire ja meil ei ole aega depressiooniks (mulle tundus lugedes, et mina olen profim, ehk vaene Õ, deemon on seepärast sinu juures suurema osa ajast).
Õnnepalule tahtsin juba kirjutada, et tead mine tööle, seal tapetakse su mõtted nii kiirelt ära, vurad nagu orav rattas, sul pole aega mõelda, kui õudne su elu on! Aga näed raamatu lõpus ta jõudis ise samale arusaamale ja võttis puukoolis töö vastu (ainult, et temal on seal liialt vabadust, ikka jõuab mõelda!).
June 29, 2022
Nii ja naa.
On häid külgi ja on halbu.
Põhiline halb on see, et mulle ei meeldi see inimene.
Loomulikult pole minategelane autor, aga ma pole seda ka väitnud.
Et ta ei armasta kedagi ja nii ei tule ka enda armastamine välja. On enesearmastust, aga see pole see.
Hea on kirjutamine lausete kaupa – esimesed 15-20 lehekülge on naudinguga loetavad.
Siis algab lõputu enesekordamine. Tekst oleks justkui sama intensiivne – iga lause täpsustab või muudab eelneva mõtet, kuid seda tervikmõtet me juba lugesime päris raamatu alguses. Ja seetõttu tuleb lausetest ülelibisemine – surfamine. Pinnal.
Tahaks ikka sisse minna.
Ilus nikerdus, kuid tapeedis kordub sama filigraanne muster. Ühte paani võib huviga uurida, kuid teine ja kolmas paan on samasugused.
Tegemist on paratamatu viletsusega – ta põlgab eesti kirjanikke, kuid ise on selgelt äratuntavalt eesti kirjanik. Kirjutab massiivi. Selles suhtes siiski haruldane – tema kirjutab lühijutu tehnikaga romaani, enamus kirjutavad romaani tehnikaga lühijutte. Ühtviisi heietamiseks lähevad mõlemad lähenemised.
Heietus – eesti kirjanduse kaubamärk.
Tundlemine enesehaletsuses.
Enesehaletsuslik tundlemine.
Hiljuti lahkus Mats Traat. Karukell jääb minuga.
On häid külgi ja on halbu.
Põhiline halb on see, et mulle ei meeldi see inimene.
Loomulikult pole minategelane autor, aga ma pole seda ka väitnud.
Et ta ei armasta kedagi ja nii ei tule ka enda armastamine välja. On enesearmastust, aga see pole see.
Hea on kirjutamine lausete kaupa – esimesed 15-20 lehekülge on naudinguga loetavad.
Siis algab lõputu enesekordamine. Tekst oleks justkui sama intensiivne – iga lause täpsustab või muudab eelneva mõtet, kuid seda tervikmõtet me juba lugesime päris raamatu alguses. Ja seetõttu tuleb lausetest ülelibisemine – surfamine. Pinnal.
Tahaks ikka sisse minna.
Ilus nikerdus, kuid tapeedis kordub sama filigraanne muster. Ühte paani võib huviga uurida, kuid teine ja kolmas paan on samasugused.
Tegemist on paratamatu viletsusega – ta põlgab eesti kirjanikke, kuid ise on selgelt äratuntavalt eesti kirjanik. Kirjutab massiivi. Selles suhtes siiski haruldane – tema kirjutab lühijutu tehnikaga romaani, enamus kirjutavad romaani tehnikaga lühijutte. Ühtviisi heietamiseks lähevad mõlemad lähenemised.
Heietus – eesti kirjanduse kaubamärk.
Tundlemine enesehaletsuses.
Enesehaletsuslik tundlemine.
Hiljuti lahkus Mats Traat. Karukell jääb minuga.
January 11, 2022
Õnnepalut lugedes olen alati saanud mingi kirjanduslikult positiivse laksu, seekord sain päriselt lihtsalt laksu. Ime, et ta üldse elab veel, sest enesetapumõtted ringlevad pea iga 20 lehekülje järelt.
Raamat ajendatud kirjanikupalgast äraütlemisest ning sellega kaasnenud oleksitest, kuid surmateema lõi mul üle pea. Isa surm - see omamoodi lahti kirjutatud... "Ei, suremist ei või jätta viimasele minutile, natukene peab ka selleks jõudu säästma". (lk 52)
"Üheksakümnendatel oli aeg, kui raha liikus hämmastavalt palju ka Eesti ajakirjanduses.Ajakirjanikud teenisid hästi ja kuulusid ühiskonna koorekihti. Kuna mul polnud jõudu ega julgust ennast ära tappa, hakkasin, et midagi teha, kah arvamusartikleid kirjutama. Sain aru, et mu nimi maksab". (lk98)
"Mulle on alati tundunud, et töölkäimine on ikka jube ajaraiskamine. Sa saad küll kena palka, aga ei tee midagi eriti kasulikku, või teed, aga raha saad nii vähe, et see on lihtsalt naeruväärne." (lk236)
"Keegi ei saa elada kellegi eest, keegi ei saa kellegi heaks teha kuigi palju. Natuke siiski. Siduda haavad ja anda rohtu. Keeta teed ja kuulata kurtmist. Noogutada..." (lk 258)
Raamat ajendatud kirjanikupalgast äraütlemisest ning sellega kaasnenud oleksitest, kuid surmateema lõi mul üle pea. Isa surm - see omamoodi lahti kirjutatud... "Ei, suremist ei või jätta viimasele minutile, natukene peab ka selleks jõudu säästma". (lk 52)
"Üheksakümnendatel oli aeg, kui raha liikus hämmastavalt palju ka Eesti ajakirjanduses.Ajakirjanikud teenisid hästi ja kuulusid ühiskonna koorekihti. Kuna mul polnud jõudu ega julgust ennast ära tappa, hakkasin, et midagi teha, kah arvamusartikleid kirjutama. Sain aru, et mu nimi maksab". (lk98)
"Mulle on alati tundunud, et töölkäimine on ikka jube ajaraiskamine. Sa saad küll kena palka, aga ei tee midagi eriti kasulikku, või teed, aga raha saad nii vähe, et see on lihtsalt naeruväärne." (lk236)
"Keegi ei saa elada kellegi eest, keegi ei saa kellegi heaks teha kuigi palju. Natuke siiski. Siduda haavad ja anda rohtu. Keeta teed ja kuulata kurtmist. Noogutada..." (lk 258)
This entire review has been hidden because of spoilers.
February 8, 2022
Mu esimene Õnnepalu, selle nimega. Ei tea, kas lugesin valel ajal või mis, aga ei läinud lõpuni hinge...
Kurvameelsuse all kannatades nagu peaks kurba raamatut lugema autori väitel, aga näeh, polnud vist päris see. Paljuga olin küll nõus, aga mitmed mõtisklused pigem väsitasid. Tundub, et asi on ajastuses.
Kurvameelsuse all kannatades nagu peaks kurba raamatut lugema autori väitel, aga näeh, polnud vist päris see. Paljuga olin küll nõus, aga mitmed mõtisklused pigem väsitasid. Tundub, et asi on ajastuses.
March 7, 2022
Ootasin klassikalist (klassikaliselt head?) Õnnepalu stiilis mõtisklemist ja kerget masendust, aga tuli hoopis peaaegu bipolaarsel tasemel laks. Kirjutatud oli ikka hästi, aga mingil hetkel tundsin, et autori musta masenduse laine on jõudnud tasemele, kus ma enam kaasa mõelda (ja tunda) ei oska.
Tundub, et sama võis juhtuda ka autori endaga, kuna raamatu lugu jäi ühel hetkel katki ja asenduseks tuli järelsõna, mis konteksti lisas.
Ostan vist järgmise Õnnepalu raamatu siiski ka :).
Tundub, et sama võis juhtuda ka autori endaga, kuna raamatu lugu jäi ühel hetkel katki ja asenduseks tuli järelsõna, mis konteksti lisas.
Ostan vist järgmise Õnnepalu raamatu siiski ka :).
April 10, 2024
Huvitav lugemine mõtisklustest igapäevastel teemadel nagu raha ja peresuhted.
"Veider oleks ennast ära tappa, kui raha veel on. Ja moosid on ka alles puha ära söömata. Maasika-, mustika-, pohla-, isegi kirsi-.
Ikka loodan, et see läheneb kuidagi teisiti."
"Veider oleks ennast ära tappa, kui raha veel on. Ja moosid on ka alles puha ära söömata. Maasika-, mustika-, pohla-, isegi kirsi-.
Ikka loodan, et see läheneb kuidagi teisiti."
This entire review has been hidden because of spoilers.
February 17, 2022
Ma kahtlen, kas Eestis on mõnd teist autorit, kes isikliku kannatuse nii lõpuni välja kannab, ometi on see raamat isegi Õnnepalu kohta masendav, sel määral, et autor on pidanud vajalikuks lisada hiljem kirjutatud järelsõna, mis on tema kohta jällegi peaaegu et helges toonis.
Muus osas on see kõik muidugi juba varem olnud – kahetsus, vead ja valed valikud, valesti elatud elu, ööd ja tasapisi pimedusest välja kasvavad koidikud koos oma deemonitega, aga samas ka aja ja loodusega ühes hingamine. Ja siis jälle uus eksiil, uus töö, uus maja, uus lootus ja mõistmine, et millestki sai läbi mindud ja jõutud teisele poole välja, hoolimata sellest või just selle tõttu, et eelmise raamatu lõpmatus ikkagi lõplikuks osutus.
Ning ehkki ühelt poolt mõjus järelsõna oma selgitavas või isegi vabandavas toonis justkui pisut üleliigsena, lunastas see teiselt poolt raamatu lohutuvõitu depressiivsuse. Sest elu on küll võimatu asi, aga inimene, näe, elab ikkagi ja usub, et see natuke ette kujutatud või tegelikku lähedust kellegagi on ainus, mis loeb. Ja nii see ehk ongi.
Muus osas on see kõik muidugi juba varem olnud – kahetsus, vead ja valed valikud, valesti elatud elu, ööd ja tasapisi pimedusest välja kasvavad koidikud koos oma deemonitega, aga samas ka aja ja loodusega ühes hingamine. Ja siis jälle uus eksiil, uus töö, uus maja, uus lootus ja mõistmine, et millestki sai läbi mindud ja jõutud teisele poole välja, hoolimata sellest või just selle tõttu, et eelmise raamatu lõpmatus ikkagi lõplikuks osutus.
Ning ehkki ühelt poolt mõjus järelsõna oma selgitavas või isegi vabandavas toonis justkui pisut üleliigsena, lunastas see teiselt poolt raamatu lohutuvõitu depressiivsuse. Sest elu on küll võimatu asi, aga inimene, näe, elab ikkagi ja usub, et see natuke ette kujutatud või tegelikku lähedust kellegagi on ainus, mis loeb. Ja nii see ehk ongi.
July 17, 2022
Kuigi mulle on Õnnepalu nii inimese kui kirjanikuna alati meeldinud (parimaks pean "Harjutusi"), pean tunnistama, et see on kõige igavam raamat, mida olen temalt lugenud. Raamatu esimene pool on veel päris hea (sisaldab mitmeid silmapaistvalt tarku ja ilusaid lõike), aga teine pool vajub lõputuks soigumiseks ja enesekorduseks. Kui autor või toimetaja oleks tekstist 2/3 ära kustutanud, võiks see olla suurepärane raamat.
Õnnepalu raamatut arvustades tekib see probleem, et see näib temast kui inimesest niivõrd lahutamatu. Ja endast nii palju targemat (ja ilmselt ka tundlikumat) inimest oleks nagu kohatu arvustada. Seega ütlen ainult nii palju: Õnnepalu on äärmiselt intelligentne ja läbinisti tõsimeelne autor, kes tegeleb raamatust raamatusse võrdlemisi sarnase vaimse enesepiitsutamisega. Põhiliselt seisneb see selles, et ta sulgeb end seriaalselt iseäranis jumalast hüljatud paikadesse ja uurib neis ületamatu detailsuse ja süvenemisega oma üksindust ja ahastust. Parematel hetkedel on ta sealjuures läbilõikavalt tark ja tabav.
Raamatu lõbus osa on autori konflikt Eesti institutsionaalse kirjanduse ja selle "kirjanikupalgana" tuntud rahastamismeetmega. Mingitel vaid talle mõistetavatel põhjustel loobus Õnnepalu talle omistatud kirjanikupalgast, põhjustades sellega mõnede seda hüve nautivate kirjatsurade kirgliku hukkamõistu. Muidugi on kõrvaltvaatajale selge, et nii nagu igal inimesel on õigus kõikvõimalikele palkadele ja stipendiumidele kandideerida, on tal sama absoluutne õigus neist iga kell loobuda. Kellegi teise asi ei tohiks see mitte ühestki otsast olla. Krulli tuntavalt kadedusest ja solvumusest pakatav rünnak Õnnepalu vastu hiljutises Vikerkaares oli muidugi läbinisti väiklane, naeruväärne ja piinlik. Kui saaks enne suu täis võtmist kirjanikuks, keda keegi peale kirjandusteadlastest jüngrite (ehk establishmenti) ka osta ja lugeda viitsib...
Õnnepalu raamatut arvustades tekib see probleem, et see näib temast kui inimesest niivõrd lahutamatu. Ja endast nii palju targemat (ja ilmselt ka tundlikumat) inimest oleks nagu kohatu arvustada. Seega ütlen ainult nii palju: Õnnepalu on äärmiselt intelligentne ja läbinisti tõsimeelne autor, kes tegeleb raamatust raamatusse võrdlemisi sarnase vaimse enesepiitsutamisega. Põhiliselt seisneb see selles, et ta sulgeb end seriaalselt iseäranis jumalast hüljatud paikadesse ja uurib neis ületamatu detailsuse ja süvenemisega oma üksindust ja ahastust. Parematel hetkedel on ta sealjuures läbilõikavalt tark ja tabav.
Raamatu lõbus osa on autori konflikt Eesti institutsionaalse kirjanduse ja selle "kirjanikupalgana" tuntud rahastamismeetmega. Mingitel vaid talle mõistetavatel põhjustel loobus Õnnepalu talle omistatud kirjanikupalgast, põhjustades sellega mõnede seda hüve nautivate kirjatsurade kirgliku hukkamõistu. Muidugi on kõrvaltvaatajale selge, et nii nagu igal inimesel on õigus kõikvõimalikele palkadele ja stipendiumidele kandideerida, on tal sama absoluutne õigus neist iga kell loobuda. Kellegi teise asi ei tohiks see mitte ühestki otsast olla. Krulli tuntavalt kadedusest ja solvumusest pakatav rünnak Õnnepalu vastu hiljutises Vikerkaares oli muidugi läbinisti väiklane, naeruväärne ja piinlik. Kui saaks enne suu täis võtmist kirjanikuks, keda keegi peale kirjandusteadlastest jüngrite (ehk establishmenti) ka osta ja lugeda viitsib...
January 29, 2024
Tõnu Õnnepalu kaebuste raamat, kirjanik kirjutas end välja. Nauditav raamat, Õnnepalu oma tuntud headuses. Kirjanik keskendub oma kaotustele, esmalt vabatahtlikult loobutud kirjanikupalk ja siis isa kaotus.
Ja muidugi on üheks tegelaseks see kohutavalt ilus Saar e Vilsandi. Õnnepalu loomingus on alati kohal, kus ta kirjutamise hetkel elab. Tegelikult ongi ta raamatud kohalood, väga hästi kirjutatud kohalood.
Ja muidugi on üheks tegelaseks see kohutavalt ilus Saar e Vilsandi. Õnnepalu loomingus on alati kohal, kus ta kirjutamise hetkel elab. Tegelikult ongi ta raamatud kohalood, väga hästi kirjutatud kohalood.
October 30, 2023
Ma sain viimaks ometi teada, miks Õnnepalu on mitu korda kirjanikupalka taotlenud ja pärast saamist palga siis tagasi lükanud. Oleks ta kirjanikupalga vastu võtnud, siis ei oleks selle keeldumise ja kõige järgneva ümber saanud tervet raamatut kokku nämmutada.
Võimalik, et "Palk. Talvepäevik" pole parim valik esmatutvumiseks Õnnepaluga ja ma usun, et annan talle ühe võimaluse veel. Aga võimalik, et see ongi tema stiil. Ja kusjuures, blogi kujul oleks seda olnud ehk isegi parem lugeda, ent raamatuna ühes jutis oli tohutult palju kordamist, mis kõik kokku mõjus kui enesehaletsuses marineerimine. Kokkuvõtvalt jättis mulje, et Õnnepalu on hädakirjanik. On häda kui pakutakse raha, on häda kui ei pakuta raha. On häda kui tehakse nii, on häda kui tehakse naa.
Ka see pidev... kõrge kaarega teiste peale kusemine hakkas häirima. Ühelt poolt teeb ennast maha, et kas tema, auhindadega pärjatu, üldse kirjanik on ja teiselt poolt tuleb kohe fafafa "olen kõigist parem ja elitaarsem". TEMA küll EESTI kirjanik ei taha olla, ja üldse Pärt on AINUS PÄRIS kunstnik, mida defineerib ka see, et Pärt pääses VÄLJA.
Raamat, mis oli ühes jorus blogipostitus. Liinideks kirjanikupalga saamine (mida ta ise taotles, keegi niisama seda kurgust alla ei pressi) ning isa surm. Isa, kelle poolt jäi mulje, et ta oli ikka hoitud ja armastatud. Ei oleks sealt toetust tulnud, ei oleks ka niimoodi rantjeena elada saanud. Samas, Õnnepalu tundub kuuluvat koolkonda, kelle arvates TÕELISED kunstnikud saavadki luua ainult läbi kannatuse, piinlemise ja meeleheite. Aga ärgem unustagem, Eesti kunstnikud ja loojad ei ole need päris õiged.
See järelsõna tegi asja veits paremaks, korralik järsk muutus (selle eest sai ka kaks tärni, mitte ei piirdunud ühega), ent oleks võinud tulla kõva paarkümmend lehte varem.
Võimalik, et "Palk. Talvepäevik" pole parim valik esmatutvumiseks Õnnepaluga ja ma usun, et annan talle ühe võimaluse veel. Aga võimalik, et see ongi tema stiil. Ja kusjuures, blogi kujul oleks seda olnud ehk isegi parem lugeda, ent raamatuna ühes jutis oli tohutult palju kordamist, mis kõik kokku mõjus kui enesehaletsuses marineerimine. Kokkuvõtvalt jättis mulje, et Õnnepalu on hädakirjanik. On häda kui pakutakse raha, on häda kui ei pakuta raha. On häda kui tehakse nii, on häda kui tehakse naa.
Ka see pidev... kõrge kaarega teiste peale kusemine hakkas häirima. Ühelt poolt teeb ennast maha, et kas tema, auhindadega pärjatu, üldse kirjanik on ja teiselt poolt tuleb kohe fafafa "olen kõigist parem ja elitaarsem". TEMA küll EESTI kirjanik ei taha olla, ja üldse Pärt on AINUS PÄRIS kunstnik, mida defineerib ka see, et Pärt pääses VÄLJA.
Raamat, mis oli ühes jorus blogipostitus. Liinideks kirjanikupalga saamine (mida ta ise taotles, keegi niisama seda kurgust alla ei pressi) ning isa surm. Isa, kelle poolt jäi mulje, et ta oli ikka hoitud ja armastatud. Ei oleks sealt toetust tulnud, ei oleks ka niimoodi rantjeena elada saanud. Samas, Õnnepalu tundub kuuluvat koolkonda, kelle arvates TÕELISED kunstnikud saavadki luua ainult läbi kannatuse, piinlemise ja meeleheite. Aga ärgem unustagem, Eesti kunstnikud ja loojad ei ole need päris õiged.
See järelsõna tegi asja veits paremaks, korralik järsk muutus (selle eest sai ka kaks tärni, mitte ei piirdunud ühega), ent oleks võinud tulla kõva paarkümmend lehte varem.
November 10, 2022
Õnnepalul on imeline oskus kirjutada vähemalt pool raamatut lihtlausetega ja seda lugeda on lihtsalt nii mõnus. Ja tõsi ta on, et lugedes teise kannatustest, tunned ise end paremini. Su elu polegi äkki kõige hullem, kellelgi on veel halvem olla. Mitte et mul nüüd väga halb oleks muidugi. Siin raamatus on nii palju äratundmisi - ilmselt osalt sellepärast, et elan ka saarel ja kogu see hall taevas halli mere kohal on lihtsalt nii oma. Ja see lõputu ehitamine - tegelikult ju loomine, sest seda ju majade ehitus ja renoveerimine ongi - olen minagi seda mitmel korral teinud ja tahaks veel. Veel minna ja veel ehitada, kuigi seekord pole vaja valu eest põgeneda. Aga loomiskihk jääb.
"Seal, kus sa haiget said, sa ei parane" (lk 249 ja mujalgi) - kui õige see mulle tundub. Sain selle repliigi kaudu kinnitust, kui õige oli mul endal saarele elama põgeneda.
Raamatut lugedes sai aina selgemaks, kui õige oli kirjanikupalgast loobumine. Kui juba niigi on kalduvus depressiivsusele, siis võib selline ilma pingutamata palga saamine veelgi suuremasse masendusse viia. Omapärane paradoks, sest teisest küljest tekitab kirjanikupalk ju ka turvatunde, sa ei pea vähemalt kolm aastat raha pärast muretsema. Aga igaühele ei sobi selline elu, paljud tunnevad end märksa paremini, kui seda va rahanatukest mõõduka pingutamise eest antakse. Nagu raamatu lõpus ka näha, siis sättiski puukooli tööle minek selle tasakaalu paika.
Õnnepalule kuluks ära üks kass, siis oleks ta elu peaaegu täiuslik :)
"Seal, kus sa haiget said, sa ei parane" (lk 249 ja mujalgi) - kui õige see mulle tundub. Sain selle repliigi kaudu kinnitust, kui õige oli mul endal saarele elama põgeneda.
Raamatut lugedes sai aina selgemaks, kui õige oli kirjanikupalgast loobumine. Kui juba niigi on kalduvus depressiivsusele, siis võib selline ilma pingutamata palga saamine veelgi suuremasse masendusse viia. Omapärane paradoks, sest teisest küljest tekitab kirjanikupalk ju ka turvatunde, sa ei pea vähemalt kolm aastat raha pärast muretsema. Aga igaühele ei sobi selline elu, paljud tunnevad end märksa paremini, kui seda va rahanatukest mõõduka pingutamise eest antakse. Nagu raamatu lõpus ka näha, siis sättiski puukooli tööle minek selle tasakaalu paika.
Õnnepalule kuluks ära üks kass, siis oleks ta elu peaaegu täiuslik :)
July 3, 2023
ebatavaline õnnepalu. esimesed viiskümmend lehekülge said loetud hämmeldusega, et kas päriselt. kas päriselt läks õnnepalu endast välja ja kaanele pitserpunasega pressitud P A L K ongi sisuga aatelt vastavuses – ühiskonnakriitika? kultuurikriitika?
ooteks see kahjuks ka jäi, sest edasi tuli pistmist juba tuttavamate "ei?," "jah?" lõigupuäntidega, mille rakurss oli seatud kõigekõrgema poole. mul on kristlusega tema despootlikkuse tõttu jahedad suhted, kuid "palga" fookus meeldis mulle. jumalat oli kaunilt kujutatud – "[...] kellega räägid, mitte kellest."
looja kõrval kirjutas õnnepalu oma enesetapuihalustest ja väljendas mandumust. arusaadav, sest tollal lõpes otsa ta isa ja midagi nõmedat juhtus veel, mida ma enam ei mäletagi. keskel läks segaseks: teemaks sai tõnu isa. sellisel hetkel on vaja kirjutada, kuid kirjeldused jätsid mind veic külmaks. selline intiimne retrospektiiv, mida kõrvalt näed, kuid millega side puudub. lohutada on täitev, aga lugedes seda teha ei saa. lõpusõna võttis taas kõik kokku ning andis talvepäeviku süngusele päris nunnu ja kaine perspektiivi. mumst on "palk" õ. palu viimastest raamatutest üks tugevamaid. "paradiisi" (v-o ka "pariisi"?) ja "piiririiki" ei ületa.
ooteks see kahjuks ka jäi, sest edasi tuli pistmist juba tuttavamate "ei?," "jah?" lõigupuäntidega, mille rakurss oli seatud kõigekõrgema poole. mul on kristlusega tema despootlikkuse tõttu jahedad suhted, kuid "palga" fookus meeldis mulle. jumalat oli kaunilt kujutatud – "[...] kellega räägid, mitte kellest."
looja kõrval kirjutas õnnepalu oma enesetapuihalustest ja väljendas mandumust. arusaadav, sest tollal lõpes otsa ta isa ja midagi nõmedat juhtus veel, mida ma enam ei mäletagi. keskel läks segaseks: teemaks sai tõnu isa. sellisel hetkel on vaja kirjutada, kuid kirjeldused jätsid mind veic külmaks. selline intiimne retrospektiiv, mida kõrvalt näed, kuid millega side puudub. lohutada on täitev, aga lugedes seda teha ei saa. lõpusõna võttis taas kõik kokku ning andis talvepäeviku süngusele päris nunnu ja kaine perspektiivi. mumst on "palk" õ. palu viimastest raamatutest üks tugevamaid. "paradiisi" (v-o ka "pariisi"?) ja "piiririiki" ei ületa.
February 3, 2022
Raamat, mis on kirjutatud emotsionaalses madalseisus, maailm on hall ja lootuseta. Raamatu lõpuosas, mis on kirjutatud juba puukooli päevil, ärkab taas elutahe, tulevad helgemad ja liikuvamad mõtted. "Palk" annab tunnistust sellest, et kirjanik ei ole kirjutamisrobot ega masin, iga kirjutatud raamat laeb autori emotsionaalselt tühjaks, tõusuajale järgneb madalseis. Kuigi alguses polnudki plaanis talvepäevikut avaldada nagu autor ise raamatu lõpuosas kirjutab, siis leidis ta, et "midagi selles siiski on" ja "Palk" sai raamatuks.
March 1, 2023
Rõõm, sügav äng ja äratundmine võiksid olla 3 peamist mõtet mis mind läbi raamatu saatsid.
Kuna tegemist oli mu esimese Õnnepalu teose tutvusega, siis esialgu ehmatas ära minu kui väga tundliku inimese jaoks liiga tugev äng. Ajapikku harjusin ja hakkasin üha enam paljude mõtetega samastuma ning esines palju äratundmisi oma isikliku varajase saareelu mälestustega.
Siiski see miski äng jäi aga kripeldama ning ei suutnud endaga kuni raamatu lõpuni selles osas rahu teha.
Ilmselt taaskohtun selle raamatuga aastate pärast uuesti.
Kuna tegemist oli mu esimese Õnnepalu teose tutvusega, siis esialgu ehmatas ära minu kui väga tundliku inimese jaoks liiga tugev äng. Ajapikku harjusin ja hakkasin üha enam paljude mõtetega samastuma ning esines palju äratundmisi oma isikliku varajase saareelu mälestustega.
Siiski see miski äng jäi aga kripeldama ning ei suutnud endaga kuni raamatu lõpuni selles osas rahu teha.
Ilmselt taaskohtun selle raamatuga aastate pärast uuesti.
Read
February 26, 2023“Seal, kus haiget said, sa ei parane.”
Nii on. Äratundmised missugused!
Elu ise, teised inimesed, juhused, kokkusattumused, otsused, päike, uni, raamatud, filmid, tööd ja tegemised jne aitavad varem või hiljem. Muidugi tuleb need hetked ära tunda ja usaldada. Pisarad, valu, äng ja muud ebameeldivused, mis selle perioodiga kaasnevad, on loomulikud. Väidetavalt kaotused muudavad meid eetilisemaks.
Nii on. Äratundmised missugused!
Elu ise, teised inimesed, juhused, kokkusattumused, otsused, päike, uni, raamatud, filmid, tööd ja tegemised jne aitavad varem või hiljem. Muidugi tuleb need hetked ära tunda ja usaldada. Pisarad, valu, äng ja muud ebameeldivused, mis selle perioodiga kaasnevad, on loomulikud. Väidetavalt kaotused muudavad meid eetilisemaks.
December 16, 2022
Raamatu esimene pool meenutas väheke Fante raamatut “Küsi kaduvalt”, kirjaniku eneseotsing/kriitika ja segadus. Raamatu keskosas jumala teemadel ma kaotasin järje nii julmalt käest, et mõtlesin korra isegi pooleli jätta. Ei jätnud.
Raamatu lõpp oli jällegi väga hea. Jutt depressioonist ja enese parandamisest, mis sidus hästi raamatu esimsese osaga.
Raamatu lõpp oli jällegi väga hea. Jutt depressioonist ja enese parandamisest, mis sidus hästi raamatu esimsese osaga.
December 25, 2021
Luule proosavormis.
June 13, 2022
Valus ja raske ja kirjeldamatult ilus. Sisekaemus Õnnepalu hinge, nagu alati.
August 24, 2022
Laused on lühemad, tatti pritsib. Kõik on must-valge, aga kaldub musta poole. See must isegi ei läigi enam. Ühest palgast öeldi ära ja nüüd tuleb teise palgaga tegeleda. Koorem on.
Read
January 8, 2023Sorri, ei suutnud lõpuni lugeda. Ootused olid suured aga…
January 16, 2023
Depressioon on alati ka natuke mugavustsoon, turvaala, pelgupaik.
Nojah, võib-olla tõesti. Raske peeglisse vaatamise koht
Nojah, võib-olla tõesti. Raske peeglisse vaatamise koht
January 16, 2023
Eesti kirjanduse "salty bitch" on väga tabavalt öeldud. Vajab lugemise nautimiseks ilmselt mingit teatud hingeseisundit.
December 27, 2023
Rahulikult kulgev lugemine. Väga õnnepalulik. Aus ja otsekohene ning enesekohane kui nii on kohane öelda.
Displaying 1 - 30 of 34 reviews