What do you think?
Rate this book
Minu venna keha
“Minu venna keha” on romaan vabaduse kaotamisest ja leidmisest. Ühel hilissügisesel päeval asub 19-aastane Ellen teekonnale, mis viib ta läbi venelaste taasokupeeritud maa, sõjas purustatud linnade ja lõhutud maastike, aga ka iseenda sisse, lähemale oma senise elu, oma soovide ja hirmude mõistmisele.
„Kui ma tol sügisel enne talve päriselt aru hakkasin saama, et mina olen see, kes läheb, kui see kohale hakkas jõudma, et see ongi ainus võimalus, et ainult mina saangi minna, tõusis taevas kohe kõrgemale. Pilved ei läinud päris ära, aga hingamist tuli maa peale juurde, õhk muutus kargemaks ja päevad olid hommikust peale selgemad. Sügise põhjatuna näiv pori külmus läbi, must jää murdus hajevil praksatustega mu taldade all, kui ma hommikul lüpsikuga üle õue läksin, taevas õhetas hommikul ja lõõmas õhtu eel. Hall villane tekk oleks nagu meie talu kohalt korraks ära tõstetud. Ma ei arvanud muidugi, et see nii jääda saaks, aga nüüd sai natuke jälle hingata ja ma hingasin.“
„Minu venna keha“ sai kirjastuse Hea Lugu 2022. aasta ajalooliste romaanide võistlusel III koha.
„Kui ma tol sügisel enne talve päriselt aru hakkasin saama, et mina olen see, kes läheb, kui see kohale hakkas jõudma, et see ongi ainus võimalus, et ainult mina saangi minna, tõusis taevas kohe kõrgemale. Pilved ei läinud päris ära, aga hingamist tuli maa peale juurde, õhk muutus kargemaks ja päevad olid hommikust peale selgemad. Sügise põhjatuna näiv pori külmus läbi, must jää murdus hajevil praksatustega mu taldade all, kui ma hommikul lüpsikuga üle õue läksin, taevas õhetas hommikul ja lõõmas õhtu eel. Hall villane tekk oleks nagu meie talu kohalt korraks ära tõstetud. Ma ei arvanud muidugi, et see nii jääda saaks, aga nüüd sai natuke jälle hingata ja ma hingasin.“
„Minu venna keha“ sai kirjastuse Hea Lugu 2022. aasta ajalooliste romaanide võistlusel III koha.
184 pages, Paperback
Published September 1, 2022
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 10 of 10 reviews
June 25, 2023
Käisin HeadRead festivalil ja kuulasin Lilli Luugi vestlust Carolina Pihelgaga, pärast mida tekkis soov lugeda mõlema autori teoseid. Alustasin Lilli Luugi "Minu venna kehaga".
Tegemist on ühe perekonna looga, mis on täis ängistust ja raskemeelsust. Tegevus toimub kahel ajastul: II maailmasõja ja 70-ndate lõpus või 80-ndate alguses. Keerulised olid mõlemal ajad, kuigi stagnaaja lapsele on varasem aeg tundmatu ja nii avaneb minevik tasapisi vanatädi kirjade kaudu. Ei saa öelda, et raamatus oleks palju tegevust, kuid siiski haaras teos mind endasse. Kuigi Made Luiga avaldab Sirbis arvamust, et ehk poleks vaja enam II maailmasõja ajast enam kirjutada, siis ometi on just see periood, mis tundub mulle huvitav. Huvitavaks teevad selle perioodi minu jaoks just inimeste ja perede lood, nii nagu on ka äsja loetud raamat.
Mulle igal juhul meeldis. Seda raamatut tuleb lugeda kas või seetõttu, et mitte seda aega unustada ja et see kunagi ei korduks.
Tegemist on ühe perekonna looga, mis on täis ängistust ja raskemeelsust. Tegevus toimub kahel ajastul: II maailmasõja ja 70-ndate lõpus või 80-ndate alguses. Keerulised olid mõlemal ajad, kuigi stagnaaja lapsele on varasem aeg tundmatu ja nii avaneb minevik tasapisi vanatädi kirjade kaudu. Ei saa öelda, et raamatus oleks palju tegevust, kuid siiski haaras teos mind endasse. Kuigi Made Luiga avaldab Sirbis arvamust, et ehk poleks vaja enam II maailmasõja ajast enam kirjutada, siis ometi on just see periood, mis tundub mulle huvitav. Huvitavaks teevad selle perioodi minu jaoks just inimeste ja perede lood, nii nagu on ka äsja loetud raamat.
Mulle igal juhul meeldis. Seda raamatut tuleb lugeda kas või seetõttu, et mitte seda aega unustada ja et see kunagi ei korduks.
August 1, 2023
Mina vist olengi selle raamatu sihtgrupp, nagu keegi siin eespool retooriliselt õhku viskas... Väga meeldis ja haaras, kahju oli, kui elu lugemisse pause tõi. Mitu erinevat ajaliini hoidsid tempo täpselt paraja ja pinevuse õhus. Too esimene periood oligi tõenäoliselt kõigile nii õudne ja kohutavalt keeruline ning mul tekib alati lugedes küsimus, mida mina (või minu lähedased) oleksid samas olukorras teinud - jäänud, läinud, varjanud? Need rasked valikud ja sõjakoleduste deemonitega elamine võis väga kurnav olla… Teine, hilisem liin liitis ja selgitas. Rääkimata tundliku sulega (loodus)kirjeldustest. Lisaks selgelt ära tuntavad kohad minu lapsepõlvepaigust. Mul on hea meel, et meil on saladuslik Lilli Luuk! Tänan!
May 29, 2023
Miks pidada LilliLuuki ängistavaks tumekirjanikuks, kui Sofi Oksanen sai samade teemade eest maailmakuulsaks. “Halva meeldetuletamine” kulub pedomorfses maailmas alati ära. Kaks ajaloolõiku näitavad poliitsüsteemide vahel ekslevaid inimsuhteid ja ei ole vajagi kõiki külaelanikke kaardistada, et seda ekslemist kaasa teha.
October 17, 2022
Autori kaunis ja poeetiline keel on imeline, aga kuidagi aeglaselt, liiga aeglaselt edenes lugu ise. Tegelasi on ju parajalt, neid justkui ka tutvustatakse lugejale igati mõõdukalt, ent need ei haakinud, libisesid käest.
December 11, 2022
Poole raamatu peal sain aru, mida see mulle meenutab. Filmi “Risttuules” nimelt - samasugune rida ajas tardunud hetki. Ja samamoodi, nagu see ei töötanud filmi puhul, ei töötanud see minu jaoks ka raamatus.
Ma ei suutnudki välja mõelda, kes võiks olla selle raamatu ideaalne sihtgrupp (mitte et selline ilmtingimata eksisteerima peaks), eestlaste jaoks ei lisa see temaatikale midagi uut, aga välismaalaste jaoks sobib ilmselt veel vähem, sest on liiga krüptiline ja vajab eelteadmisi.
Jah, raamatu keel on tundlik ja isikupärane, aga arvestades, et tundetoon on kogu teose vältel läbivalt sama, tekib mul ikkagi taas tahtmine küsida, kas ikka tõesti on tarvis. Seda järjekordset ühetaolist lõputut ängi, sügistalvist kaamost, sõjast laastatud linnu ja maastikke, pori ja pimedust.
Keeruline kompositsioon iseenesest ei pruugi olla halb, aga siinpuhul see ei õigusta ennast, pidev varjatud pingestatus muutub tüütuks, kõik tegelased räägivad ühel häälel, erinevad ajastud on sisuliselt eristamatud ja sellelt foonilt vastaks ma ise oma küsimusele: ei, minu meelest ei ole tarvis.
Ma ei suutnudki välja mõelda, kes võiks olla selle raamatu ideaalne sihtgrupp (mitte et selline ilmtingimata eksisteerima peaks), eestlaste jaoks ei lisa see temaatikale midagi uut, aga välismaalaste jaoks sobib ilmselt veel vähem, sest on liiga krüptiline ja vajab eelteadmisi.
Jah, raamatu keel on tundlik ja isikupärane, aga arvestades, et tundetoon on kogu teose vältel läbivalt sama, tekib mul ikkagi taas tahtmine küsida, kas ikka tõesti on tarvis. Seda järjekordset ühetaolist lõputut ängi, sügistalvist kaamost, sõjast laastatud linnu ja maastikke, pori ja pimedust.
Keeruline kompositsioon iseenesest ei pruugi olla halb, aga siinpuhul see ei õigusta ennast, pidev varjatud pingestatus muutub tüütuks, kõik tegelased räägivad ühel häälel, erinevad ajastud on sisuliselt eristamatud ja sellelt foonilt vastaks ma ise oma küsimusele: ei, minu meelest ei ole tarvis.
March 21, 2024
Domineerivast tegevusliinist hargneb mõtteid ja meenutusi. Tulevikupõigetest moodustub teine sama nimega jutt. Paljutki jääb välja ütlemata, lugemise käigus tekib ohtralt küsimusi. Suur osa neist saab lõpuks vastused.
“Ajalooliste romaanide võistlus”- kui palju neis on ajalugu ja kuipalju kirjanduse ilu? Kaks esimest medalit võtsid ristisõja-teemad - selge, et puhas fantaasia väheldaste ürikute toel. Aga autori vanaema-aja lugu, kuipalju on selles midagi, mis oli päriselt meeles või mõtetes, on siin ehk kellegi räägitu vormi valatud? Muidugi on see rohkem põlvkonna kui isiku portree, mu küsimused on alusetud. Aga siiski, kas SEE raamat on ajalugu või kunst ajaloo ainetel? Ehk on nii, et kui ajalugu ei valata taiestesse, siis ta ununeb? Kui aitas mul mingi mõtteni jõuda, järelikult ei olnud ilmaasjata.
“Ajalooliste romaanide võistlus”- kui palju neis on ajalugu ja kuipalju kirjanduse ilu? Kaks esimest medalit võtsid ristisõja-teemad - selge, et puhas fantaasia väheldaste ürikute toel. Aga autori vanaema-aja lugu, kuipalju on selles midagi, mis oli päriselt meeles või mõtetes, on siin ehk kellegi räägitu vormi valatud? Muidugi on see rohkem põlvkonna kui isiku portree, mu küsimused on alusetud. Aga siiski, kas SEE raamat on ajalugu või kunst ajaloo ainetel? Ehk on nii, et kui ajalugu ei valata taiestesse, siis ta ununeb? Kui aitas mul mingi mõtteni jõuda, järelikult ei olnud ilmaasjata.
December 24, 2022
Ega see kerge lugemine ei olnud, eriti selles valguses, mis hetkel Ukrainas toimub. Samas oli see siiski poeetiline, kurb ja ilus ning hüplik kirjutamisviis isegi sobis siia raamatusse, sõda ongi hüplik ja ettearvamatu. Venelasi paneb see raamat aga veelgi rohkem põlgama.
June 29, 2024
Teekond-teekond-teekond.
Füüsiliselt oli Ellen rännakul mööda laastatud alasid. Muutunud oli füüsiline ümbrus ja sama juhtus Elleni sisemusega. Laastamistöid tehti ka tema mälupiltides – ehitati kujutlused, kus uue “vale” seest paistsid välja tuttavad elemendid.
Keerulisel teekonnal üritatakse argisena näida, et pehmendada teekonna ränka mõju. Ent ühiste läbielamiste mõjul katkeb pingul hoitud traat.
Lugu on kokku pandud justkui mosaiigina, kus iga kivikest on rohkete kujunditega rikastatud. Mosaaigitükke uurides on aga keeruline tervikut näha. Lugejale on see kombates läbitud teekond, kus järgemööda, ent sugugi mitte kronoloogilises järjestuses, valgustatakse talle ette uus teerada. Alles lõpus loksub lugu täielikult paika.
Tegu on ka teekonnaga ühest mälestusest teise, mille kaudu avaneb tervik katkendlikult, just nagu mälestused meenuvad tükati.
Füüsiliselt oli Ellen rännakul mööda laastatud alasid. Muutunud oli füüsiline ümbrus ja sama juhtus Elleni sisemusega. Laastamistöid tehti ka tema mälupiltides – ehitati kujutlused, kus uue “vale” seest paistsid välja tuttavad elemendid.
Keerulisel teekonnal üritatakse argisena näida, et pehmendada teekonna ränka mõju. Ent ühiste läbielamiste mõjul katkeb pingul hoitud traat.
Lugu on kokku pandud justkui mosaiigina, kus iga kivikest on rohkete kujunditega rikastatud. Mosaaigitükke uurides on aga keeruline tervikut näha. Lugejale on see kombates läbitud teekond, kus järgemööda, ent sugugi mitte kronoloogilises järjestuses, valgustatakse talle ette uus teerada. Alles lõpus loksub lugu täielikult paika.
Tegu on ka teekonnaga ühest mälestusest teise, mille kaudu avaneb tervik katkendlikult, just nagu mälestused meenuvad tükati.
June 24, 2023
Ei olnud tegelt halb, aga ei haaranud tohutult lugema. Palju küsimusi jäi õhku, väga segane alguses
Displaying 1 - 10 of 10 reviews