Mine sisu juurde

John Donne

Allikas: Vikipeedia
John Donne'i portree, kunstnik Isaac Oliver
Sündinud 22. jaanuar 1572
London, Inglismaa
Surnud 31. märts 1631
London, Inglismaa
Puhkepaik Saint Pauli katedraal, London
Rahvus inglane
Kodakondsus Inglismaa
Haridus Cambridge'i ülikool (audoktor)
Elukutse luuletaja, jurist, vaimulik
Žanr satiir, armastusluule, eleegiad, jutlused
Kirjandusvool metafüüsiline luule
Tuntud teoseid "Kirp", "Maailma anatoomia", "Pühad sonetid", "Devotions upon Emergent Occasions", "Death's Duel"
Abikaasa Anne More
Noor Donne 1595. aasta paiku, portree Londoni National Portrait Gallery's

John Donne ([d'ʌn]; 22. jaanuar 1572 London, Inglismaa31. märts 1631 London) oli inglise luuletaja, jurist ja Inglismaa Kiriku vaimulik.

Donne'i on metafüüsiliste poeetide tähtsaim esindaja. Tema teosed paistavad silma tugeva sensuaalse stiili ja žanririkkuse poolest: nende hulgas leidub sonette, armastusluuletusi, usuluulet, tõlkeid ladina keelest, epigramme, eleegiaid, laulutekste, satiire ja jutlusi. Donne'i luules torkab silma keele rikkalikkus ja uuenduslikud metafoorid. Donne'i stiili iseloomustavad äkilised sissejuhatused, paradoksid, nihestused ja iroonia. Need stilistilised jooned, samuti sage dramaatiline või kõnekeelne rütm, tihe süntaks ja keerukas kõnekunst olid ühtaegu nii Euroopa barokk-kirjanduse ja manerismi tehnikate inglise keelde mugandamise tulemus kui ka reaktsioon Elizabethi-aegse kirjanduse ladusale konventsionaalsusele.

Tema varane luule näitas Inglise ühiskonna põhjalikku tundmist, millest tulenes ka tema terav ühiskondlik kriitika. Teine oluline teema oli ehtsa usu või religiooni otsingud, mille teemal ta sageli teoretiseeris. Samuti kirjutas ta ilmalikke, sealhulgas erootilisi armastusluuletusi. Eriti tuntud on Donne oma meisterlike "metafüüsiliste" metafooride, vastanduste ja kõrvutuste poolest. Just tema kujundi- ja vorminihestuste tava oli peamine põhjus, miks klassitsistlikud kriitikud Donne'ile ülikriitilisi hinnanguid andsid (John Drydeni meelest Donne "topib metafüüsikat mitte üksipäini satiiridesse, vaid ka oma armuvärssidesse, kus peaks valitsema vaid loomupära, ning hämmeldab õrnema soo aru kenade filosoofiliste arutlustega, kui ta peaks mõjutama nende südameid ja lõbustama neid armu pehmusega"; Ben Johnsoni sõnul "John Donne väärinuks rütmipidamatuse eest ülespoomist", kuid 19. sajandi romantikud nagu Samuel Coleridge ja Robert Browning ning 20. sajandi modernistid eesotsas T. S. Eliotiga hindasid teda kõrgelt.

Hulk heliloojaid on seadnud Donne'i tekste muusikasse, alates Alfonso Ferrabosco nooremast ja John Dowlandist ning lõpetas 20. sajandil Benjamin Britteniga.

John Donne kasvas katoliiklikus peres. Tema isa (John Donne seenior) oli Walesi päritolu, ema poolt oli Donne sugulane filosoof Thomas More'iga. Donne õppis algul Hertford College'is Oxfordis ja seejärel Cambridge'i ülikoolis, kuid katoliiklasena ei saanud kummastki kraadi. Hiljem jätkas ta juuraõpinguid Londoni koolides. 1593 vahistati ta vend Henry katoliku preestri varjamise eest ning suri Newgate'i vanglas muhkkatku. Väidetavalt selle mõjul hakkas Donne oma katoliikluses kahtlema.

Vaatamata suurepärasele haridusele ja luuleandele elas Donne aastaid vaesuses, toetudes rikaste sõprade abile. Suure osa päritud rahast kulutas ta naistele, kirjandusele, meelelahutusele ja reisidele. 1596. ja 1597. aastal võitles Donne inglaste poolel Cadizi all ja Assooridel hispaanlaste vastu, kodumaale naasnuna asus aga tööle Sir Thomas Egertoni sekretärina.

1601. aastal abiellus Donne salaja Egertoni sugulase Anne More'iga, kellega sai 16 aasta jooksul kaksteist last. (Naine suri 1617. aastal nende viimast last sünnitades, kümme last jõudis täisikka.)[1] Abielu ilmsikstulekul Donne vallandati ning temaga koos pandi lühemaks ajaks vangi nii abielu sõlminud vaimulik kui ka laulatuse tunnistaja. Alles 1609. aastal leppis tema äi abieluga ning andis noorele abielupaarile kätte kaasavara. Vahepeal elatus Donne maal elades juhutöödest ja tegutses juristina. 1601. ja 1614. aastal oli ta parlamendiliige. Pärast kuningas James I võimuletulekut 1603. aastal otsis Donne endale patroone luuletajana, kellest põhiliseks kujunes parlamendiliige Sir Robert Drury.

1610-1611 kirjutas Donne kaks katoliiklusevastast teost "Pseudo-Martyr" ja "Ignatius His Conclave". James ei andnud Donne'ile kohta õukonnas ja soovitas tal seeasemel vaimulikuks hakata. 1615. aastal ordineeritigi Donne diakoniks ja seejärel anglikaani preestriks, ehkki ta ei tahtnud võtta pühitsust vastu enne, kui kuningas seda käskis. Samal aastal andis Cambridge'i ülikool Donne'ile audoktori kraadi teoloogias, misjärel temast sai kuninga kaplan. 1618–1620 teenis Donne kaplanina vikont Doncasteri juures, kes oli Inglise saadik Saksamaal. 1621. aastal määrati ta St. Pauli katedraali dekaaniks Londonis. Olles 1623. aastal raskesti haige, kirjutas Donne mõtisklus- ja palveraamatu "Devotions upon Emergent Occasions", mis ilmus 1624 ning millest pärinevad lendfraasid "ükski inimene ei ole saar" ja "kellele lüüakse hingekella". Donne oli tuntud hea jutlustajana ning teenis ka kuningas Charles I juures oma surmani 1631. aastal. Kuu enne oma surma pidas ta kuninga juuresolekul oma viimase ja kuulsaima jutluse "Death's Duel".

Eesti keeles

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keelde on Donne'i luulet tõlkinud Paul-Eerik Rummo ("Kirp" jt) ja Märt Väljataga.

  1. Jokinen, Anniina (22. juuni 2006). "The Life of John Donne (1572-1631)". Luminarium. Vaadatud 27.10.2017.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]