Mine sisu juurde

Teine Itaalia-Etioopia sõda

Allikas: Vikipeedia
Teine Itaalia-Etioopia sõda
Osa sõdadevahelisest perioodist
Etioopia sõdurid teel põhjarindele
Toimumisaeg 3. oktoober 1935 – 19. veebruar 1937
(1 aasta, 4 kuud, 2 nädalat ja 2 päeva)
Toimumiskoht Etioopia
Tulemus

Itaalia võit

Territoriaalsed
muudatused
Tekivad Itaalia poolt okupeeritud Etioopia ja Itaalia Ida-Aafrika
Osalised
Etioopia Itaalia
Väejuhid või liidrid
Haile Selassie I
Imru Haile Selassie
Kassa Haile Darge
Desta Damtew Hukati
Mulugeta Yeggazu 
Seyoum Mengesha
Abebe Aregai
Benito Mussolini
Emilio De Bono
Pietro Badoglio
Rodolfo Graziani
Ruggero Santini
Italo Gariboldi
Giovanni Messe
Ettore Bastico
Luigi Frusci
Jõudude suurus
350 000 – 760 000
4 tanki
7 soomusautot
200 suurtükki[1]
13 lennukit
500 000 – 685 000
599–800 tanki
2000 suurtükki
595 lennukit
Kaotused
u 70 000 hukkunut 8850 hukkunut
9000 haavatut
18 200 haigestunut
Teiste Etioopia ja Itaalia vaheliste sõdade kohta vaata artiklit Etioopia-Itaalia sõda.

Teine Itaalia-Etioopia sõda (ka Teine Itaalia-Abessiinia sõda, Etioopias Itaalia sissetung (amhara keeles ጣልያን ወረራ, Ṭalyan warära), Itaalias Etioopia sõda (itaalia keeles Guerra d'Etiopia)) oli oktoobrist 1935 veebruarini 1937 kestnud agressioonisõda Itaalia Kuningriigi ja Etioopia Keisririigi vahel. See sõda on hea näide teisele maailmasõjale eelnenud Teljeriikide ekspansionismist ning Rahvasteliidu töövõimetusest.

Kuigi ametlikult sõda ei kuulutatud, tungisid 200 000 Itaalia sõdurit 3. oktoobril 1935 marssal Emilio De Bono juhtimisel üle Itaalia Eritrea piiri Etioopiasse. Samal ajal ründas väiksem vägi kindral Rodolfo Graziani juhtimisel Itaalia Somaalimaalt. 6. oktoobril vallutas Itaalia Adua linna, mis oli sümboolse tähendusega, kuna seal kaotati esimeses Itaalia-Etioopia sõjas. 15. oktoobril võtsid itaallased Aksumi, mille 4. sajandist pärit 24-meetrine obelisk saadeti Rooma ning pandi Kolooniate ministeeriumi rahvale vaatamiseks.

Peaminister Benito Mussolini ei olnud marssal De Bono aeglase ning ettevaatliku edenemisega rahul ning ta määras uueks väejuhiks kindral Pietro Badoglio. Etioopia väed ründasid sissetungijaid ning asusid detsembris 1935 vastupealetungile, kuid kehva relvastusega ei suudetud modernsele Itaalia sõjaväele kaua vastu panna. Etioopia sõjaväe aegunud varustust iseloomustas näiteks asjaolu, et raadioside asemel kasutati virgatseid. Tänu sellele oli itaallastel väga lihtne isoleerida suuri Etioopia üksuseid. Saksamaa saatis Etioopiale relvi ja laskemoona, kuna Itaalia oli vastu Austria Saksamaaga liitmisele. Sakslaste abi pikendas sõda ja nõrgestas Itaalia armeed, tänu sellele hakkas Itaalia majanduslikult rohkem Saksamaast sõltuma ning ei saanud enam Austria liitmisele vastu olla, märtsis 1938 sai Adolf Hitleri anšluss tõeks ning Austria liideti Saksamaaga.[3]

Etioopia vastupealetung oli alguses edukas ning pani itaallased mitmeks nädalaks ummikseisu, kuid etiooplased jäid lõpuks siiski vastase paremale relvastusele (eriti suurtükiväele ja keemiarelvadele) alla. Märtsi alguses 1936 said Itaalia väed taas edenema hakata. Graziani pommitas 29. märtsil 1936 Harari linna ning kaks päeva hiljem said itaallased Maychewi lahingus otsustava võidu, millega nulliti Etioopia võimalus organiseerida tõsiseltvõetavat vastupanuliikumist. Etioopia keiser Haile Selassie I oli 2. mail sunnitud eksiili põgenema, Itaalia väed jõudsid pealinna Addis Abebasse 5. mail. Itaalia teatas Etioopia alade annekteerimisest 7. mail 1936 ja kuningas Vittorio Emanuele III krooniti uueks Etioopia keisriks. Eritrea, Somaalimaa ja Etioopa provintsid ühendati Itaalia Ida-Aafrikaks, kokkupõrked Itaalia ja Etioopia vägede vahel jätkusid kuni 19. veebruarini 1937, kui pärast Graziani atentaati toimus Addis Abebas Yekatit 12 veresaun, milles Itaalia väed tapsid 1400 – 30 000 tsiviilisikut.[4] Mässulised korraldasid Itaalia vägede vastu rünnakuid 1939. aastani.

Itaalia sõjavägi kasutas Etioopia vägede ja tsiviilisikute vastu Genfi protokolli rikkudes sinepigaasi ning pommitas õhust tsiviilobjekte.[5] Teatati ka Itaalia tahtlikest rünnakutest Rahvusvahelise Punase Risti haiglate ja kiirabibrigaadide vastu.[6] Kokku suri sõjas sadu tuhandeid Etioopia tsiviilisikuid, mõned ajaloolased on seda nimetanud genotsiidiks. Etioopia väed kasutasid kogu sõja ajal Haagi konventsiooniga keelatud lõhkekuule, hukkasid tsiviilisikuid ning piinasid ja kastreerisid vangi langenud Itaalia ja Eritrea sõdureid.

  1. Storia dell'Aeronautica-l'aeronautica italiana, Hobby e Work 2001
  2. "Secondary Wars and Atrocities of the Twentieth Century". Necrometrics.
  3. Nehru, Jawaharlal (1934). Glimpses Of World History.
  4. Martel, Gordon (1999). The origins of the Second World War reconsidered: A. J. P. Taylor and the Historians (2nd ed.). London: Routledge. Lk 188. ISBN 0-203-01024-8. OCLC 252806536.
  5. Belladonna, Simone (20. aprill 2015). Gas in Etiopia: I crimini rimossi dell'Italia coloniale (itaalia). Neri Pozza Editore. ISBN 978-8-85-451073-9.
  6. Rainer Baudendistel, Between bombs and good intentions: the Red Cross and the Italo-Ethiopian War, 1935–1936. Berghahn Books. 2006 pp. 239, 131–132

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]