What do you think?
Rate this book
Mujal kodus #1
Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem
See raamat on esimene osa triloogiast, kus ollakse kodus mujal kui kodus. Järgmine köide, „Muskoka, Ontario. Märkmeid ühelt aakrilt“, viib mõistagi Kanada vaigust lõhnavatesse laantesse. Ja viimases köites jõutakse välja ühele meresaarele. Need pole reisiraamatud, need on koharaamatud, ühest maailma kohast maailma ja iseendasse vaatamise raamatud. Võib-olla ka koduotsimise raamatud. Sest kus see inimese kodu siis õieti on, kas kuskil paigas maailmas, iseendas või hoopis kusagil sealpool maailma ja ennast? Kõigis neis mujal-kodudes kohtab muidugi ka nende paikade teisi asukaid: inimesi, taimi, loomi, linde, raamatuid, mälestusi, kummitusi ja muid vaime. Sest kõik paigad on ju asustatud enne meid
173 pages, Paperback
Published March 1, 2019
About the author
Tõnu Õnnepalu
52 books103 followersAn Estonian author and poet who also writes as Emil Tode and Anton Nigov.
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 52 reviews
March 30, 2019
Olen märganud teatud seaduspära, et Õnnepalu raamatud sobivad mulle eriti hästi, kui olen suutnud nad õigel hetkel ja meelsuses avada. Eks see ole kõigi raamatutega nii, aga tema puhul kuidagi ekstra. Mulle meeldib, kuidas ta kirjutab, aga mitte alati ei ole mul selleks kannatust. Ta raamatud on rahulikud, mitte segi ajada igavaga.
“Pariis” koharaamatuna viis mind kohale. Ma olin raamatut lugedes kohal ja Pariisis ja kodus ja rongis. "Pariis" on kui olustikumaal, aga meile edasi antud sõnadega. Peategelaseks on Õnnepalu ise ja Pariis ja ei kumbki. See on armastuslugu, aga vahel saab armastus otsa ja tore kui seda üldse oli.
“Pariis” koharaamatuna viis mind kohale. Ma olin raamatut lugedes kohal ja Pariisis ja kodus ja rongis. "Pariis" on kui olustikumaal, aga meile edasi antud sõnadega. Peategelaseks on Õnnepalu ise ja Pariis ja ei kumbki. See on armastuslugu, aga vahel saab armastus otsa ja tore kui seda üldse oli.
September 2, 2019
Õnnepalu läheb Pariisi otsima iseennast, kes ta oli 25 aastat tagasi. Kuigi linn on justkui sama, siis aeg on siiski edasi läinud ja noort Õnnepalu autor seal siiski ei kohta.
Tõnu Õnnepalu on mulle ikka meeldinud ja ega pole seegi raamat erand. Loomulikult ei tasu tema raamatuid kätte võtta neil, kes ootavad seiklusi ja põnevust. Õnnepalu teosed kulgevad rahulikult omas tempos, kus ka kohal on oluline roll. Sellised on ju ka tema varasemad teosed, nt "Paradiis" Hiiumaast, "Flandria päeviku" pealkiri ütleb juba isegi koha ära, samaoodi oli ka "Mandalas" ja "Piiririigis" koht kui omaette tegelane. Nüüd siis taas Pariis.
Õnnepalu mõtisklused panevad aga elule veidi teisiti vaatama ja järele mõtlema, nt jäin mõtlema patriotismi üle. Samuti mõtisklesin raamatu taustal kõige kaduvuse üle - paljud asjad, nt kunstiteosed, on juba kadunud, veel rohkem kadumas, kuid siiski on inimene asjades kinni. Eks see üks mõtisklemise raamat ole, lugeda on hea seda rahulikus tempos, lastes vahepeal ka oma mõtteid uitama.
Tõnu Õnnepalu on mulle ikka meeldinud ja ega pole seegi raamat erand. Loomulikult ei tasu tema raamatuid kätte võtta neil, kes ootavad seiklusi ja põnevust. Õnnepalu teosed kulgevad rahulikult omas tempos, kus ka kohal on oluline roll. Sellised on ju ka tema varasemad teosed, nt "Paradiis" Hiiumaast, "Flandria päeviku" pealkiri ütleb juba isegi koha ära, samaoodi oli ka "Mandalas" ja "Piiririigis" koht kui omaette tegelane. Nüüd siis taas Pariis.
Õnnepalu mõtisklused panevad aga elule veidi teisiti vaatama ja järele mõtlema, nt jäin mõtlema patriotismi üle. Samuti mõtisklesin raamatu taustal kõige kaduvuse üle - paljud asjad, nt kunstiteosed, on juba kadunud, veel rohkem kadumas, kuid siiski on inimene asjades kinni. Eks see üks mõtisklemise raamat ole, lugeda on hea seda rahulikus tempos, lastes vahepeal ka oma mõtteid uitama.
June 14, 2020
Üdini intiimne sissevaade Pariisi - pakub kindlasti naudingut nii sellele, kes raamatus kirjeldatud paikadega on tuttav, kui ka sellele, kes peab leppima autori visandatud Pariisiga. Raamat pakub lugejale ohtralt samastumist (see ei olnud ainult emotsionaalsel tasandil samastumine; Õnnepalu kirjutas mh ka mu kodukandist Tallinnas - äratundmisrõõm missugune) ning samas igatsust aegade vastu, mida ise kogenud ei ole. Väga rahustav ja suvine lugemine, mis tekitas tunde, nagu see oleks just mulle ja praegu kirjutatud.
Üks tärnike jääb täiusest ehk puudu seetõttu, et aeg-ajalt jäid autori heietused liiga kaugeks ning esile kerkis ehk stiil, mis on omane pigem päevikule. Samas - eks see üks päevik olegi ja võõra inimese päeviku lugemine võib-olla sellise tunde peabki tekitama. Ühesõnaga, ma ei tea, kas ma oleks igat peatükki samamoodi nautinud, kui need ei oleks kirjutatud Pariisis(t). Sest on vähe asju, mida Pariis paremaks ei teeks!
Mina lugesin seda linna, mitte Õnnepalu pärast. Seega ei teagi, kas "Aaker" ja "Lõpmatus" nõnda huvi pakuvad. Võib-olla loen enne "Piiririigi" läbi.
Khm, ja üks pisut naljakas ja ebavajalik kommentaar - mind häiris, et joonealuste märkuste kirjatüübiks oli Calibri.
Üks tärnike jääb täiusest ehk puudu seetõttu, et aeg-ajalt jäid autori heietused liiga kaugeks ning esile kerkis ehk stiil, mis on omane pigem päevikule. Samas - eks see üks päevik olegi ja võõra inimese päeviku lugemine võib-olla sellise tunde peabki tekitama. Ühesõnaga, ma ei tea, kas ma oleks igat peatükki samamoodi nautinud, kui need ei oleks kirjutatud Pariisis(t). Sest on vähe asju, mida Pariis paremaks ei teeks!
Mina lugesin seda linna, mitte Õnnepalu pärast. Seega ei teagi, kas "Aaker" ja "Lõpmatus" nõnda huvi pakuvad. Võib-olla loen enne "Piiririigi" läbi.
Khm, ja üks pisut naljakas ja ebavajalik kommentaar - mind häiris, et joonealuste märkuste kirjatüübiks oli Calibri.
Read
January 25, 2022mõned laused, mille lugemise ajal ma mõtlesin, et "damn...assapagan":
"Aga pühapäeva hommikuid armastan ikka. Nagu mälestus millestki, mida pole olnud. Need on ju kõige kaunimad mälestused."
"Keegi ei saa oma elust küllalt enne kui elul temast küllalt saab."
"Kunst on ikka võluvamaks muutumise kunst."
"Loobumine on armastuse kurb ja tühi maa, kuhu me ükskord ikka välja jõuame, tahame või ei. Sinna me oleme teel. Mis on pärast loobumist? Seda ei tea. Selles ongi konks, et ei tea ja sellepärast ei julgegi. Kõik võib olla ja võib ka olla, et pole midagi."
üht ma ütlen, see mees oskab sõnu ritta seada.
"Aga pühapäeva hommikuid armastan ikka. Nagu mälestus millestki, mida pole olnud. Need on ju kõige kaunimad mälestused."
"Keegi ei saa oma elust küllalt enne kui elul temast küllalt saab."
"Kunst on ikka võluvamaks muutumise kunst."
"Loobumine on armastuse kurb ja tühi maa, kuhu me ükskord ikka välja jõuame, tahame või ei. Sinna me oleme teel. Mis on pärast loobumist? Seda ei tea. Selles ongi konks, et ei tea ja sellepärast ei julgegi. Kõik võib olla ja võib ka olla, et pole midagi."
üht ma ütlen, see mees oskab sõnu ritta seada.
March 4, 2024
"Alati, kui asud uude kohta, tundub see pakkuvat lõpmatult võimalusi. Varsti selgub, et nagu ikka, on variante põhiliselt kaks. Minna välja minnes vasakule. Või paremale."
Igati sümpaatne lugemine.
Igati sümpaatne lugemine.
July 30, 2019
Mida aeg edasi, seda rahulikumalt Õnnepalu vaatleb, analüüsib, kirjutab; seda vähem ta nuriseb ja kui nurisebki, siis endiselt kaalutletult ja mitte midagi etteheitvalt, vaid nentivalt ning leppivalt. Kurvameelsus jääb temaga aga lõpuni, ega ta muidu Õnnepalu poleks.
December 16, 2019
Miks peavad inimesed elama oma elusid? Nii ja mitte teisiti? Siin ja mitte mujal?
Rääkisime täna töö juures, et väga-väga vähe on neid raamatuid, mida loeks teist ja rohkemgi kordi veel... Õnnepalu puhul kehtib viimane. Nautisin raamatut kogu hingega, mõnus!
Rääkisime täna töö juures, et väga-väga vähe on neid raamatuid, mida loeks teist ja rohkemgi kordi veel... Õnnepalu puhul kehtib viimane. Nautisin raamatut kogu hingega, mõnus!
January 10, 2021
lasin “Pariisil” natuke seedida. sirvisin lehti uuesti, lugesin mõned lõigud üle ja …ikkagi, kas ma olen ainus, kellele tundub Õnnepalu laisk?
mulle meeldib ta meelelaad ja stiil. kui ta ainult võtaks vaevaks oma teoseid lihvida. mõtleks neile ehk mingi sisu. tõsi, mingi alge neis on, a la tagasi Pariisis jätmas hüvasti oma noorusega, aga see on nii umbmäärane, et kaob 170lk sisse nagu nõel heinakuhja. nii et pöörad lehte, loed kaks lauset ja need kaks just loetud lausetki on juba meelest läinud. (aga see-eest olid sujuvad, parajalt lühikesed, heakõlalised laused!). keegi võiks tutvustada Õnnepalule blogipidamist, mulle tundub, et see oleks just perfektselt tema formaat.
muidugi, Õnnepalu teab ise ka. ta isegi nagu tunnistaks, et on tüdinud (lk 129) ja siis on seda talle nagu raske ette heita. samas ta võiks võtta vaevaks selle kõige mõttetust lugeja eest siis varjata. säästa meid sellest. kuid lõppeks olen naerualune siiski mina, sest ma ju loen. sain veetud ninapidi. Õnnepalu tegi üks-null.
no ja kui siis ikkagi hüpata pea ees Õnnepalu teksti ja lugeda, mis sealt võiks leida? palju hüperboolseid statemente, mis kahjuks alati ei tööta. “keegi ei saa oma elust küllalt enne kui elul temast küllalt saab”, “kunst on ikka võluvamaks muutumise kunst” no eksole. lisa nüüd veel võrdlus, et Luxemburgi aed on kui pagulaslaager ja ma võiksin võrrelda Õnnepalu Marie Antoinettiga.
ja kui ma juba sellise pilguga seda teost vaatama hakkasin, siis hakkas närvidele käima ka see - noorus on hukas, ajalehti ei loeta enam, modernistlik arhitektuur on saast, keegi ei käi enam kabelites, keegi pole enam tänulik - hoiak. Õnnepalu on maailmast täiesti ära lõigatud, kuigi ta väidetavasti loeb ajalehti. ja mulle ei tundu see Õnnepalu sisekaemuslik melanhoolia enam ka siiras. kui seda halvakvaliteedilises paberväljaandes umbes 20 euro eest juba umbes neljandat korda poolkohustuslikus olen-eestlase-lemmikkirjanik korras Rahva Raamatu edetabelis müüa. tahaks öelda: snoob!
võib-olla sai see arvustus nüüd natuke liiga karm. (kui kasutada õnnepalulikku võtet ja endas kahelda). aga võib-olla on olemas ka nii-nii palju paremat proosat.
mulle meeldib ta meelelaad ja stiil. kui ta ainult võtaks vaevaks oma teoseid lihvida. mõtleks neile ehk mingi sisu. tõsi, mingi alge neis on, a la tagasi Pariisis jätmas hüvasti oma noorusega, aga see on nii umbmäärane, et kaob 170lk sisse nagu nõel heinakuhja. nii et pöörad lehte, loed kaks lauset ja need kaks just loetud lausetki on juba meelest läinud. (aga see-eest olid sujuvad, parajalt lühikesed, heakõlalised laused!). keegi võiks tutvustada Õnnepalule blogipidamist, mulle tundub, et see oleks just perfektselt tema formaat.
muidugi, Õnnepalu teab ise ka. ta isegi nagu tunnistaks, et on tüdinud (lk 129) ja siis on seda talle nagu raske ette heita. samas ta võiks võtta vaevaks selle kõige mõttetust lugeja eest siis varjata. säästa meid sellest. kuid lõppeks olen naerualune siiski mina, sest ma ju loen. sain veetud ninapidi. Õnnepalu tegi üks-null.
no ja kui siis ikkagi hüpata pea ees Õnnepalu teksti ja lugeda, mis sealt võiks leida? palju hüperboolseid statemente, mis kahjuks alati ei tööta. “keegi ei saa oma elust küllalt enne kui elul temast küllalt saab”, “kunst on ikka võluvamaks muutumise kunst” no eksole. lisa nüüd veel võrdlus, et Luxemburgi aed on kui pagulaslaager ja ma võiksin võrrelda Õnnepalu Marie Antoinettiga.
ja kui ma juba sellise pilguga seda teost vaatama hakkasin, siis hakkas närvidele käima ka see - noorus on hukas, ajalehti ei loeta enam, modernistlik arhitektuur on saast, keegi ei käi enam kabelites, keegi pole enam tänulik - hoiak. Õnnepalu on maailmast täiesti ära lõigatud, kuigi ta väidetavasti loeb ajalehti. ja mulle ei tundu see Õnnepalu sisekaemuslik melanhoolia enam ka siiras. kui seda halvakvaliteedilises paberväljaandes umbes 20 euro eest juba umbes neljandat korda poolkohustuslikus olen-eestlase-lemmikkirjanik korras Rahva Raamatu edetabelis müüa. tahaks öelda: snoob!
võib-olla sai see arvustus nüüd natuke liiga karm. (kui kasutada õnnepalulikku võtet ja endas kahelda). aga võib-olla on olemas ka nii-nii palju paremat proosat.
December 29, 2021
Midagi pole ütelda, Õnnepalu oskab kirjutada sedavõrd poeetiliselt, et ka täiesti triviaalse argielu pildid muutuvad kirjanduslikeks maalideks. Selles mõttes võtan alati tema meisterlikkuse ees mütsi maha.
Samas, ma ei tea, kuidas on teiega, aga minu jaoks on Õnnepalu üks selline autor, kelle raamat ise nagu pole üldse masendav, aga nende lugemise järel olen ma tihti üsna masendunud. "Pariis" oli nagu kohe eriti tugeva mõjuga. Sest Õnnepalu maailma sisse elades tekib tunne, et inimene ongi maailmas ihuüksi, ta on vaid elu vaatleja ning kusagil seal on nood inimesed, kes ka elust osa võtavad ja rõõmu ning innustust tunnevad, aga sina oled kusagil eemal, eemal nii elust kui inimestest ja vaid vaatled kaugelt kõiki neid teisi, kes elavad.
"Pariis" on pealegi ka üks lõputu hüvastijätt. Hüvastijätt noorusega, minevikuga, unistuste ja ootustega, mis noore inimesega kaasas käivad. Kõik see on minevikus ja ka Linn, mida autor koges 25 aastat tagasi, on ka suuresti minevikus. See tekitab kogu teost läbiva sügava nukruse. Ja ometi olen ma samas ka vaimustunud, ennekõike sellest, kui lahtiste silmadega autor oskab linnas ringi käia, milliseid detaile ta märkab, kuidas tal on aega näha asju, mida tavaline kiirustav inimene lihtsalt märgata ei jõua. Mina ka ei jõua ja vist ei taha ka.
Aga see, et Õnnepalu oskab minust oma teosega välja võluda nii suure hulga nukrust, on iseenesest suure kirjaniku tunnus. Seda raamatut lugedes tekkis kindel mõte, et pean selle kindlasti ka endale ostma, sest tegelikult on tegu sedalaadi teosega, mida üldse peaks lugema nagu luuleraamatuid: kui tuleb vastav tuju, võtma lahti suvalise peatüki ning lugema sealt kas mõned lõigud või mõned leheküljed. Aga mitte liiga palju korraga. Sest ideaalis on Õnnepalu selline autor, keda loedki mingi väikese koguse ja siis mõtiskledki loetu üle paar tundi. Vaid niimoodi doseerides ja süvenedes jõuab kogu kirjutatud enam-vähem täielikult kohale.
April 23, 2024
Olen rõõmus, et läbi sõprade soovituste jõudis see raamat minuni ning veel Rete koopia, mis tegi selle lugemise veel erilisemaks, sest lugesin tema allajoonitud lauseid erilise tähelepanuga. Õnnepalu näitas mulle, et lauses pole vaja ei öeldist ega alust selleks, et kirjutada hea jutt. Vahepeal pikemad laused kohe ehmatasid. Igatahes raamat mulle meeldis, kuigi leian, et sellel on palju suurem mõtteline kui vormiline väärtus.
January 30, 2023
pariisis elades väga sürr lugemine! võtsin missiooniks seda raamatut pargipingil lugeda, et ise samuti peatükkide vahel inimesi vaadelda. tõnu oskas hästi tunnetada ja kirjeldada balanssi enese kodus tundmise, kuid siiski kõrvalvaatajaks jäämise vahel..
March 7, 2024
ahhhhhhhhh sõbrad
see oli nii ilus, ma nii nautisin seda
niivõrd rahulik ja mõtlemapanev ja enda olemuselt soe, kannatlikkust läks tõesti vaja, aga see oli seda väärt - pani mind seda väärtustama ja rahulikkust.
maaliline & mmm ja lihtsalt hea
see oli nii ilus, ma nii nautisin seda
niivõrd rahulik ja mõtlemapanev ja enda olemuselt soe, kannatlikkust läks tõesti vaja, aga see oli seda väärt - pani mind seda väärtustama ja rahulikkust.
maaliline & mmm ja lihtsalt hea
February 8, 2024
kui kerge, mõnus, lihtne, ilus, tõi rahu
(oleks tore olnud lugeda seda suvel puu all)
(praegu oli ka tore siiski)
April 22, 2019
Ega Õnnepalu järjekordset raamatut saa ju vahele jätta. Ikka peab lugema. Tead ju küll, kuidas ta kirjutab ja millest ta kirjutab ja millised ta meeleolud on, aga loed ikkagi. Tegelikult ma ei kurda sugugi, seekord oli oluliselt parem kui eelmine ("Valede kataloog. Inglise aed"). Kuigi Õnnepalu kulgeb endiselt läbi hetkede ja aastate, läbi tunnete ja mõtete, aastad pole talle ka reipust juurde andnud, kuid ütleme siis nii, et kui too eelmine raamat kiskus hirmus morbiidseks kätte - kohati tundus, et ta lausa nagu tahaks juba minna -, siis siin inimene ikkagi elas ja oli :) Kroonilises melanhoolsuses, seda ikka endiselt, aga see pole haiglaslik seisund (mõni muidugi vaidleb ilmselt ka vastu nüüd).
Pariis oli läbi Õnnepalu silmade ja sule ilus kakskümmend viis aastat tagasi ja oli seda ka täna (ehk siis 2018. aasta suvel). Võib-olla ainult, et see magus kurbus ja valu, mille pärast Õnnepalu 1993. aastal ses linnas ringi eksles, otsides ja ihates seda armastust, mida tolleaegses Eestis veel avalikult ihata ei võinud, tuleb nüüd kergemini üle tema huulte. Killuke siin ja vihje seal avab meile nende ammuste aastate muret ja vaeva.
Mind kõnetasid siin päris paljud mõtted ja lõigud, aga ega ma teilt avastamisrõõmu ometi võtma hakka :P
Pariis oli läbi Õnnepalu silmade ja sule ilus kakskümmend viis aastat tagasi ja oli seda ka täna (ehk siis 2018. aasta suvel). Võib-olla ainult, et see magus kurbus ja valu, mille pärast Õnnepalu 1993. aastal ses linnas ringi eksles, otsides ja ihates seda armastust, mida tolleaegses Eestis veel avalikult ihata ei võinud, tuleb nüüd kergemini üle tema huulte. Killuke siin ja vihje seal avab meile nende ammuste aastate muret ja vaeva.
Mind kõnetasid siin päris paljud mõtted ja lõigud, aga ega ma teilt avastamisrõõmu ometi võtma hakka :P
January 30, 2023
Idülliline, nostalgitsev ja rikastav, et käiksime ikka ja jälle maailmas ringi, nii uutes kui ka juba käidud paikades.
August 4, 2019
No kohe pärast Piiririiki oli eriti hea(!). Puhas nauding
November 12, 2019
Noh, panin 4 punkti ära ja nüüd?? Jube raske on seda kõike kokku võtta veenvalt, täislausetega ja nii, et oleks selge, miks seda raamatut tasuks lugeda. Tegelikult olen kindel, et ega kõigil tasugi. Kui tahaks sündmusi, midagi konkreetset, süžeed, põhjust ja tagajärge, siis pole see üldse see raamat. Kui tahaks, et saaks pärast lõpetamist panna külge täpse sildi, millest see raamat on, siis on ka jama. Ei ole üldse mõtet peale hakatagi, sest võib juhtuda, et saad raamatu läbi ja pead uuesti pihta hakkama, sest no millest see siis nüüd oligi?
Aga kui rituaalide käigus ilmnevasse teadvuse voolu pikitud väga tajutavalt lõhnavad pildid kohtadest ja inimestest on see, mis meeldib, siis jah, võiks see raamat sobida küll. Kui faktidest pakatavate reisiraamatute asemel tahaks lugeda, kuidas inimene võib sattuda kuhugi elama, reisima või niisama olema ja kuidagi juhtub, et sellest kohast saab tema osa, siis ka. Kindlasti võiks seda raamatut lugeda, kui meeldivad aeglased mõtisklused elu, vananemise, armastuse, surma ja olemise üle ning kui ei häiri, et need võivad minna eneseiroonilisse absurdi. Huumoriküllust Õnnepalule vist eriti sageli ette ei heideta, aga minu meelest on ta kohati homeeriliselt naljakas. Võimalik, et tahtmatult, aga mis vahet seal on.
Ja kindlasti võiksid seda raamatut lugeda need, kes tahavad, et aeg hakkaks aeglasemalt liikuma. Et lugemine oleks nagu meditatsioon - üks lause, üks sõna, üks hingetõmme korraga.
Aga kui rituaalide käigus ilmnevasse teadvuse voolu pikitud väga tajutavalt lõhnavad pildid kohtadest ja inimestest on see, mis meeldib, siis jah, võiks see raamat sobida küll. Kui faktidest pakatavate reisiraamatute asemel tahaks lugeda, kuidas inimene võib sattuda kuhugi elama, reisima või niisama olema ja kuidagi juhtub, et sellest kohast saab tema osa, siis ka. Kindlasti võiks seda raamatut lugeda, kui meeldivad aeglased mõtisklused elu, vananemise, armastuse, surma ja olemise üle ning kui ei häiri, et need võivad minna eneseiroonilisse absurdi. Huumoriküllust Õnnepalule vist eriti sageli ette ei heideta, aga minu meelest on ta kohati homeeriliselt naljakas. Võimalik, et tahtmatult, aga mis vahet seal on.
Ja kindlasti võiksid seda raamatut lugeda need, kes tahavad, et aeg hakkaks aeglasemalt liikuma. Et lugemine oleks nagu meditatsioon - üks lause, üks sõna, üks hingetõmme korraga.
July 4, 2021
Lugesin seda raamatut väga pika aja vältel, midagi muud tuli alati ette. Seega see raamat oli ka minu jaoks nagu väike seiklus. Retk kuhugi teise kohta, teise olevikku. Ilus.
June 28, 2020
Tõnu Õnnepalu tuleb mulle sageli meelde enne puhkust või suure kuumalaine ajal. Midagi tema kirjutistes toetab rahulikku kulgemist ja mõtisklusi, mis saavad esile kerkida vaid ajal, kus pole enam mitte midagi muud teha kui mõelda. Ma ei loe Tõnu Õnnepalu kunagi pärast tööpäeva või tööpäevade vahele surutud ahtal nädalalõpul. Sest siis ei saa temast aru, siis ta heietab asjust, mis on kauged ja võõrad. Aga vot see kesksuvine leitsak tõlgib tema mõtted kohe arusaadavaks millegipärast. Pariis on ka selline aus suvise leitsaku raamat, mida lugedes kõditab ninas see rusuv linnatolm ja liiga suur kuumus ja tugev tung ise ka Pariisi minna või kuhugile, kus lihtsalt olla ja see koht iseenda omaks elada.
June 15, 2021
Õnnepaluga on mul selline üsnagi huvitav suhe. Mulle tegelikult väga meeldib tema kirjutamiste idee. Lihtsad, isegi argised lood ja mõtted, millest koorub välja midagi sügavamat. Erinevad kirjutamiste kohad, kus maailma lahti mõtestada. Teisalt on aga need tema mõtted ja lood minu jaoks igavad. Loodetavasti Õnnepalu austajad mind nüüd pühaduse teotamises süüdistama ei hakka, kuid sageli tundub teda lugedes, nagu loeksin enda aastate jooksul kirjapandud mõtteid (erinevalt Õ.st ma neid raamatuks vorminud ei ole, sest kes nende vastu huvi tunneks, ma pole ju tema). Selle looga seoses oli endal ka väike nostalgia sees, sest on minulgi oma pea 25-aasta tagune Pariis. Ja ega lugu siis halb ole. Lugesin ilusti läbi ja oli ilusaid mõtteid. Aga igav oli. Siiski on mul Õnnepalu veel lugemisnimekirjas ja eks ma loen teda varsti jälle. Aga Emil Todena meeldis ta mulle oluliselt rohkem.
October 26, 2020
Kuna Tõnu Õnnepalu kirjutet “Kõrboja peremehe” järelsõna võlus mind, otsustasin lõpuks ette võtta ka tema enda loomingu. Juba esimesed leheküljed kõnetasid mind sügavalt, tundsin tugevat suhestumist kirjanikuga ja nautisin väga tema välja toodud ideid. Algul oli väga rahustav ja meeldiv lugeda ka kirjeldusi tema flanöörimisest Pariisi peal, kuid teose jooksul muutusid need minu maitse jaoks veidi liiga ühekülgseks. Siiski oli lugemiskogemus hingesoojendav ja kaunis, hea oli jälgida Õnnepalu sisekaemust ja näha Linna läbi tema pilgu. Ei soovita neile, kes ootavad teosest palju tegevust, pinget ja sündmusi, kuid soovitan soojalt rahu, vabaduse ja igapäevaelu ilu otsijatele.
February 29, 2024
alustasin keskelt, käisin ära lõpus ja lõpetasin alguses. minu jaoks võttis kõik need koharaamatud kokku järgmine: “.. nagu siis, kui oled armunud ja kipud aina tagasi paika, kus Temaga olid, kuigi tead kindlalt, et Teda seal pole - ega võib-olla pole enam kunagi. Aga seal on see Miski, mis oli ja mis tegelikult on väljaspool aega ja jääb - sinna.”
April 23, 2019
Mulle meeldib, kuidas Õnnepalu kirjutab. Igapäevastest asjadest ja mõtetest, millest mõned on õudselt naljakad ja teised jälle kohutavalt kurvameelsed. Pariis on raamat, mis annab hästi edasi seda suvel linnas olemise tunnet, kus aega on terve maailm ja kohati tundub isegi, et on igav. Ideaalne suveaja alguse lugemine!
September 7, 2024
Kui mõne raamatu puhul pead suure hulga teksti neelama ja seedima, et väike tuluke peas või hinge tagumises sopis helendama hakkaks, siis Õnnepalu ütleb üsna otse. Muudkui tee väljakirjutusi, muudkui märka, et vaat, kuidas nüüd ütles! Argipäeva (m)ärkamised. Keele ilu. Lihtsad sümbolid.
Ideaalne kuumal suveõhtul kiiges lugemiseks. Aga üsna kindel, et vähemalt sama tore talvel teetassi kõrvale.
Ideaalne kuumal suveõhtul kiiges lugemiseks. Aga üsna kindel, et vähemalt sama tore talvel teetassi kõrvale.
February 7, 2022
Õnnepalu lugemiseks peab olema kindel tuju. Mõni peatükk ei suutnud ära oodata, mil see lõpeb. Mõnikord aga läksid sama sügavale tema mõtetega kaasa.
Note to oneself: varu omale tema teiste teostega rohkem aega ja kannatust. :)
Note to oneself: varu omale tema teiste teostega rohkem aega ja kannatust. :)
July 3, 2023
aaah, vahtisin oma veepritsmeist täis aknaist välja ning mõtlesin, kas 4 või 5 tähte. kas neli või viis tähte... valetaksin kui paneksin viis ning oleksin julm, kui paneksin neli. annan siis 4,5, mis on ümardatult 5, on ju? aga et see oleks siis 4,5!
lugesin nüüd Õnnepalu ettenähtud miljöös! - Saaremaal. saate aru, heinapalli peal, mil pääsukesed mu ümber pikeerisid ja kiilid maandumisvälja otsisid ning ma ei tea mida kõike veel. igatahes täielikus õndsuses. jäin lõpuks magama. ennist lugesin teda Kuressaare piiskoplinnuse najal, päikese käes, romantiliselt oma Chesterfield longi suitsetades, sest tavalises pikkuses šesti kohalikus konsumis polnud (maksin 10 senti rohkem!!). lootsin vähemalt, et see long on slim, kuid mind peteti. paks, kuid pikk.
nooooo, mulle meeldis "Paradiis" rohkem. igatahes nõustun kalli sõbra Kaareliga, kes kirjutas, et [email protected] ..., haha, tüng. tegelikult kirjutas Viljaste, et "Mida aeg edasi, seda rahulikumalt Õnnepalu vaatleb, analüüsib, kirjutab; seda vähem ta nuriseb ja kui nurisebki, siis endiselt kaalutletult ja mitte midagi etteheitvalt, vaid nentivalt ning leppivalt.". jajaa, aga ma juhtusin ühe koha peale, kus ma raamatusse sisse kirjutasin mitäki. lk 56 kirjutab Tõnu, et 25 aastat tagasi pargis käies, mis ta oli, ja kõik arusaamatu mida ta tundis, pole talle enam miski mõistatus. see on lihtne ja selge. ja ega ta sp targem pole. tal on lihtsalt sellelt maailmalt vähem tahta jäänud, aga see "vähem" on ikka terve elu. sest elu on see, mis on ees, mis on praegu, mis on sinu sees. nii on hea ja rohkem teada ei tahagi. kui üldse enam ei taha, oled siin, ja kes on täiesti siin, see on läinud. sest siin pole ju midagi. kui hetk suruda kokku tõesti hetkeks, siis pole ta ju lõpuks enam midagi, surud ja surud, kuni peod on tühjad. teed nad lahti. ja seda maailma polegi enam. /// mhmh, aga ma ikkagi arvan, et see on vaid samasugune kokkusurutud tunne, see vähem tahtmine, see mis on praegu, see tarvitsematu mäletamine. tuleb teine päev/hommik, argisem keskkond ning see kõik "tavaline" on tagasi, see tahtmine, see lootmine, otsimine. eks? teine asi, kas sa tekitad endale selle (argise) keskkonna või jooksed selle eest (nagu Tõnu teeb), üritad sest irduda. või püüad vaid mainitud maailmas elada. pole vist olemas seda õiget. mitte, et see ära jooksmine oleks vale, vaid et seda saavad väga vähesed endale lubada. mõtteviis, millest tõnu kirjutab, on raske tulema muudmoodi. kokkupuude sellega tuleb ikkagist sellest mujal olemisest. ma tahaks ka ju kogu aeg mujal olla. ei saa! saan vaid need mõned päevad ning koju naastes kestab nende päevade kaja e paar päeva ning kõik morfub endiseks, tavaliseks, argiseks. nõme, ei taha nii! v-o kui suureks saan, siis suudan endas selle Õ tunde keskkonnast olenemata luua. igatahes, see kahesus, mida tuli ka hiljem ette, minu peas, raamatus, on, miks ma pean leppima 4,5. v-o mitte see kahesus, vaid et Õ seda minu, noore ja lolli jaoks ei ava.
lugesin nüüd Õnnepalu ettenähtud miljöös! - Saaremaal. saate aru, heinapalli peal, mil pääsukesed mu ümber pikeerisid ja kiilid maandumisvälja otsisid ning ma ei tea mida kõike veel. igatahes täielikus õndsuses. jäin lõpuks magama. ennist lugesin teda Kuressaare piiskoplinnuse najal, päikese käes, romantiliselt oma Chesterfield longi suitsetades, sest tavalises pikkuses šesti kohalikus konsumis polnud (maksin 10 senti rohkem!!). lootsin vähemalt, et see long on slim, kuid mind peteti. paks, kuid pikk.
nooooo, mulle meeldis "Paradiis" rohkem. igatahes nõustun kalli sõbra Kaareliga, kes kirjutas, et [email protected] ..., haha, tüng. tegelikult kirjutas Viljaste, et "Mida aeg edasi, seda rahulikumalt Õnnepalu vaatleb, analüüsib, kirjutab; seda vähem ta nuriseb ja kui nurisebki, siis endiselt kaalutletult ja mitte midagi etteheitvalt, vaid nentivalt ning leppivalt.". jajaa, aga ma juhtusin ühe koha peale, kus ma raamatusse sisse kirjutasin mitäki. lk 56 kirjutab Tõnu, et 25 aastat tagasi pargis käies, mis ta oli, ja kõik arusaamatu mida ta tundis, pole talle enam miski mõistatus. see on lihtne ja selge. ja ega ta sp targem pole. tal on lihtsalt sellelt maailmalt vähem tahta jäänud, aga see "vähem" on ikka terve elu. sest elu on see, mis on ees, mis on praegu, mis on sinu sees. nii on hea ja rohkem teada ei tahagi. kui üldse enam ei taha, oled siin, ja kes on täiesti siin, see on läinud. sest siin pole ju midagi. kui hetk suruda kokku tõesti hetkeks, siis pole ta ju lõpuks enam midagi, surud ja surud, kuni peod on tühjad. teed nad lahti. ja seda maailma polegi enam. /// mhmh, aga ma ikkagi arvan, et see on vaid samasugune kokkusurutud tunne, see vähem tahtmine, see mis on praegu, see tarvitsematu mäletamine. tuleb teine päev/hommik, argisem keskkond ning see kõik "tavaline" on tagasi, see tahtmine, see lootmine, otsimine. eks? teine asi, kas sa tekitad endale selle (argise) keskkonna või jooksed selle eest (nagu Tõnu teeb), üritad sest irduda. või püüad vaid mainitud maailmas elada. pole vist olemas seda õiget. mitte, et see ära jooksmine oleks vale, vaid et seda saavad väga vähesed endale lubada. mõtteviis, millest tõnu kirjutab, on raske tulema muudmoodi. kokkupuude sellega tuleb ikkagist sellest mujal olemisest. ma tahaks ka ju kogu aeg mujal olla. ei saa! saan vaid need mõned päevad ning koju naastes kestab nende päevade kaja e paar päeva ning kõik morfub endiseks, tavaliseks, argiseks. nõme, ei taha nii! v-o kui suureks saan, siis suudan endas selle Õ tunde keskkonnast olenemata luua. igatahes, see kahesus, mida tuli ka hiljem ette, minu peas, raamatus, on, miks ma pean leppima 4,5. v-o mitte see kahesus, vaid et Õ seda minu, noore ja lolli jaoks ei ava.
Read
November 9, 2022Pariis on mulle alati südamelähedane koht olnud (9 aastat hirmuhigis tahvli ees Pariisi kaardi vastamist on mu ajusse vist kustumatu jälje jätnud). See on ka põhjuseks, miks ma raamatu lõpuks ette võtsin ja läbi lugeda otsustasin. Pean tõdema, et raamatut kätte võttes ootasin teosest hoopis midagi muud kui see oli. Kujutluses oli tegemist umbes sellise klassikalise Minu *sisesta koht* sarja raamatuga, kus lahatakse ja avatakse lugejale Pariisi elu igapäevaelu erinevaid külgi ja aspekte, tutvustatakse kultuuri, jagatakse muud vajaliku infot jms. Ent minu üllatuseks oli tegu justkui Tõnu Õnnepalu isikliku päeviku. Lehekülgedel olid fragmendid tema sisemaailmast, näis nagu oleks ta oma päeval sündinud mõttekillud teraapilisel eesmärgil paberile kandnud, lihtsalt et need unustuste hõngu vajumise asemel kuskil kirjas oleks. Kuidagi moodustasid aga need erinevad killud siiski lugemise lõpuks terviku. Seda kas see raamat mulle meeldis või ei meeldinud ei oska ma ausalt öeldes öelda. Selle raamatu lugemiseks peab minu arvates olema väga kindlas tujus, see ei olnud (vähemalt minu jaoks) selline ajaviiteromaan, mida niisama muud mõtted peas sirvida. Kuna Õnnepalu mõtted olid üsna abstraktsed, siis nõudsid need süüvimist ja kaasa mõtlemist, midagi mille jaoks peale väsitavat koolipäeva võib-olla väga tuju ei ole(vähemalt minul). Ent samal ajal meeldis mulle Õnnepalu lihtsus ja positiivsus, tema kirjutatu lugemine oli omamoodi meditatiivne. Tal on hämmastav oskus võta mõni argipäeva osake ja selles leida midagi ilusat ja sügavat.
June 23, 2020
mul polnud selle raamatu suhtes erilisi ootusi, sest kahekümne viie aasta tagust Õnnepalu Pariisi ("Piiririiki" siis) ma ei väga mäleta, igatahes ei avaldanud too mulle suuremat muljet; ja mu enda suhe Pariisiga on ka üpris heitlik (mul on olnud seal paar päris glamuurset hetke, aga üldiselt on see mul meeles linnana, kus mul on alati nälg, sest minu ja prantslaste arusaamad õigest söögiajast kohtuvad harvemini kui Koit ja Hämarik. ja näljasena olen ma mossis ja miski ei meeldi).
õnneks ei väitnud ka Õnnepalu, et tegu oleks mingi kohviku- ja gurmeeparadiisiga. mitte et ma temast seda kartnud oleks. see-eest, nagu oodata oskasin, puistas ta oma muidu üsna sisutu suvises Pariisis ringituiamise vahele täpselt paraja sagedusega mingeid hästisõnastatud mõtteid Jumala, inimelu tühisuse või kasvõi kajakate kohta. ja neid kohti mulle ikka meeldib lugeda, nõustun ma siis temaga või mitte.
lugemist muidugi ei kahetse, aga "Aaker" meeldis mulle ikka palju rohkem, sest sain sealt mingeid enda jaoks uusi asju teada. ja ma nüüd mõtlen, et võimalusel peaks ikkagi "Piiririiki" ka uuesti sisse piiluma, et mis seal siis oli või polnud.
õnneks ei väitnud ka Õnnepalu, et tegu oleks mingi kohviku- ja gurmeeparadiisiga. mitte et ma temast seda kartnud oleks. see-eest, nagu oodata oskasin, puistas ta oma muidu üsna sisutu suvises Pariisis ringituiamise vahele täpselt paraja sagedusega mingeid hästisõnastatud mõtteid Jumala, inimelu tühisuse või kasvõi kajakate kohta. ja neid kohti mulle ikka meeldib lugeda, nõustun ma siis temaga või mitte.
lugemist muidugi ei kahetse, aga "Aaker" meeldis mulle ikka palju rohkem, sest sain sealt mingeid enda jaoks uusi asju teada. ja ma nüüd mõtlen, et võimalusel peaks ikkagi "Piiririiki" ka uuesti sisse piiluma, et mis seal siis oli või polnud.
January 28, 2023
Üldiselt mulle meeldib Õnnepalu raamatutega kulgeda, aga see jäi kuidagi natuke tühjaks minu jaoks, sama tühjaks nagu suvine Pariis - sellele mõeldes, siis oli ju kogu meeleolu väga hästi siin edasi antud. Natuke häiris, et nii õhukeses raamatus oli märkamata jäänud üks kordus - ajalehemüüja olukorrast ja tulevikust oli kolmel korral väga sarnaste mõtetega lõik, kaks neist peaaegu identsed. Imelik, et toimetaja polnud seda märganud.
Aga oli muidugi palju mõtteid, mis meeldisid. Eriti meeldis, et lõpuks ometi keegi julges välja öelda, et patriotism on natuke piinlik, sest inimene pole ju saanud ise oma rahvust valida. Et isamaa on paratamatus. Kuigi ma pean ennast ka Eesti patrioodiks, saan samas aru, kui tobe see on, sest tõesti, miks peaks üks rahvus olema parem kui teine?
Sain siit ka teada, mis asi on sülvoteraapia ja et ma tegelen sellega põhimõtteliselt igapäevaselt :)
Aga oli muidugi palju mõtteid, mis meeldisid. Eriti meeldis, et lõpuks ometi keegi julges välja öelda, et patriotism on natuke piinlik, sest inimene pole ju saanud ise oma rahvust valida. Et isamaa on paratamatus. Kuigi ma pean ennast ka Eesti patrioodiks, saan samas aru, kui tobe see on, sest tõesti, miks peaks üks rahvus olema parem kui teine?
Sain siit ka teada, mis asi on sülvoteraapia ja et ma tegelen sellega põhimõtteliselt igapäevaselt :)
August 24, 2023
Mulle meeldivad Tõnu Õnnepalu raamatud, kuna need räägivad nii nagu minu mõttemaailm. Filosoofiliselt, mõtlikult, vahel natuke pohhuistlikult. Mulle meeldib, et tema raamatute puhul ei ole suurt vahet, kas mõte läheb vahepeal rändama või ei, sest ju siis sul polnud seda infot vaja, ja sa saad rahulikult keskenduda raamatule tema järgmise mõttelõnga algusest. Jututeemad raamatus vahetuvad niikuinii nii tihti.
Ma alustasin lugemist juulis, aga mu järjehoidja kukkus vahelt ära ja siis ma mõtlesin, et ma loen hoopis "Uhkust ja eelarvamust", sest see Tõnu Õnnepalu raamat on tegelt triloogia esimene osa. Mõtlesin, et loen need kõik järjest läbi. Aga nüüd sain selle "Pariisi" ühe öövahetuse ja ühe päevaga veel läbi loetud ja mõtlen, et küll mul on aega neid teisi osasid ka tulevikus lugeda. Pole vaja praegu suruda.
Ma alustasin lugemist juulis, aga mu järjehoidja kukkus vahelt ära ja siis ma mõtlesin, et ma loen hoopis "Uhkust ja eelarvamust", sest see Tõnu Õnnepalu raamat on tegelt triloogia esimene osa. Mõtlesin, et loen need kõik järjest läbi. Aga nüüd sain selle "Pariisi" ühe öövahetuse ja ühe päevaga veel läbi loetud ja mõtlen, et küll mul on aega neid teisi osasid ka tulevikus lugeda. Pole vaja praegu suruda.
Displaying 1 - 30 of 52 reviews